Ma ei tee seda enam kunagi!

Tean nüüd, miks eile ja üleeile internetti polnud. Oli telekommunikatsioonitöötajate üleriigiline streik. Jälle. Kreeklased kogu aeg streigivad. Kord pole meil selle pärast elektrit, kord internetti. Täna polnud ka tükk aega võrguühendust. Nii, et kirjutasin jutu enne valmis.

Eile otsustasin terve päeva kodus olla ja kreekat õppida, sest Ateenasse jäi minemata. Tuulutamise mõttes tegin väikese promenaadi teel, kus jala varem käinud polnud. Hea kerge samm oli. Ja äkki ei tea miks tuli idee teha läbi see, mida kohalikud ei soovita ja mida vähesed on teinud – jalgrattaga Kiatosse ja tagasi. Kes olukorda ei tea, siis mõistmiseks, et tee on 15 km üks ots allamäge ja tagasi sama palju ülesmäge. Kuna meie hetkelised asukad villas on selle ära proovinud (Antje kavatseb seda sportimise ja soppamine mõttes korrata iga nädal!!!) ja aega võtnud, siis tundus ka mulle see pühapäev õige olema seda testida. Kui ma muidugi algselt kuulsin, et mõni on seda proovinud, pidasin neid kangelasteks. Nii ütlesin ka Antjele paar päeva tagasi, kui ta majja naases, et „You are a hero!”

Allaminek võttis tal ca 40 minutit ja ülestulek ligi 3 tundi. Kuna meil on siin Krioneris rattaid jalaga segada, valisin sellise, mis esimense väntamise jooksul koost lagunes. Mingid poldid ja hammasrattad jäid teele. Vahetasin välja parema vastu. Ja oligi väga hea.
Vaatasin kella, kell oli ca 15.00. Kui külast väljas, viis tee ainult allamäge. 15 km ei jooksul ei olnud vaja peaaegu kordagi pedaale talluda, ainult pidurit vajutada. Kuna mina olen väga ettevaatlik rattur ja kiirusest adrenaliini ei kogu, pidurdasin ikka kogu aeg, no nii mõõdukalt, et säiliks hea tempo. Sõit nagu autoga, istu ainult sadulas ja hoia kinni. Loomulikult ei ole siin jalgrattateid, ikka suure tee peal väntasin. Aga õnneks on teed liiga käänulised, et autojuhid saaksid oma masinate kiirust testida. Piibutasid mulle kui hullumeelsele ikka usinalt. Ma sõitsin ettevaatlikult, sest ei kasutanud kiivrit ja küljelt puhus metsik tuul. Mägede vahel lisaks tugev tõmbetuul. 15 km allamäge.

Kiatosse jõudsin tunni aja pärast. Kõik supermarketid kinni, aga ilm ilus ja soe. Üks kiosk oli avatud ja premeerisin ennast šokolaadiküpsistega. Käisin merd vaatamas, tormas teine, sellest ka see tuul. Tahtsin korraks pargipingil jalga puhata enne kui tagasiteed Kolgata mäele alustan, aga nägin neid musti mehi, kes Kiatos tänaval liikuvatele inimestele cd-plaate müüvad ja põgenesin igaks juhuks. Tol hetkel olin väga rahul ,et reisi ette võtsin.

Tagasiminek algas vaevaliselt, mida ma ka kartsin, kell oli 17.00. 500 meetrit pärast Kiatot oli võhm nii väljas nagu ussitan`d seenel[1]. 14 ja pool km veel, kuidas ma jaksan?! Palav oli, selg läks pea märjaks-märjaks. Õnneks oli tuul veidi vaibunud. Või parem, kui oleks rohkem puhunud, nii palav oli. Aga ma olin vapper. Seisatasin pea iga km järel, aga kordagi ei istunud maha. Kogu aeg arvutasin, et Kiatost on „ainult” 10 km Soulisse, kus on tore taverna ja seal võtan külma frappè (kreekapärane külm kohvijook jää ja vahuga). Mis kõige hullem, hakkasin omaette rääkima. Ja veel inglise keeles. Pigem küll mõttes, aga imelik ikka. Mõtlesin, kuidas oma kolgatat kergendada. Vasak-vasak, 1-2-3-4 vasak. Unustasin ütlemata, et väntamisest polnud juttugi. Kuigi tee tõuseb sujuvalt, on rattaga sõitmine kõige mõttetum. Jala saab kiiremini. Kogu tagasiteel väntasin vist alla 1 km. Ikka jala ülesmäge.

Kell 19.00 jõudsin tuiates Souli tevernasse. Ülejäänud viimased 5 km tundus olevat nohu. Aga olin ka otsakorral. Tavernas võtsin oma frappè ja puhkasin pooltunnikese vaadates koos külameestega jalgpalliülekannet. Kreeka mängis kellegagi, ei saanud aru, kellega.

Krionerisse tagasi on Soulist ca 5 km. Tagasiteed alustasin reipalt. Aga ennäe! Vaevalt mõni samm astutud kui tee ääres seisis Dimitrise auto koos omanikuga. Dimitris pidas mind hulluks nagu arvata oligi. Kahjuks oli ta teel allamäge Kiatosse. Jätsime hüvasti ja mõne hetke pärast ennäe! Giannis peatab auto kinni. Pidas mind jälle hulluks. Hakkasin seda siis ka ise uskuma. Pakkus mulle küüti. Kuna ratas pagasnikusse ära ei mahtunud, võttis Giannis ratta käekõrvale ja nii sõitsime paar kilomeetrit. Õnneks ei näinud seda vaatepilti ükski teine autojuht, sest sel hetkel autosid polnud. Kuna Giannis pidi oma koeri toitma minema, pani ta mu maha kohas, kus tee viis ainult allamäge, kohe-kohe Krioneri piiri lähedal. Olin tänulik. Siis saabusin koju. Oma sõiduriista toimetasin garaaži ja läksin tuppa riideid vahetama, et mitte külmetuda. Loodan, et jaksan homme voodist üles tõusta.


Olin endaga SI-GA-rahul, aga ma ei tee seda enam ku-na-gi!!!!


















[1] Palmet, Mati. Märkus aastast 2007.