Kas Eesti pealinn on Oslo?

Täna on meil pidupäev, sest Krioneri vabatahtlikud, kes on alati "näljas ja paljas" olid palutud ülemuse Panose perekondlikule pidusöögile. Suur Nädal, nagu nad ülestõusmispühade-eelset nädalat nimetavad. Tähtsaim püha kreeka rahvale ja iseäranis usklikele.
Kiriklikud liturgiad algasid juba eelmise nädalal pühapäeval.

Kõikjal võis täheldada pühade-ettevalmistusi. Tänavad on ilustatud mune ja küünlaid kujutavate valguskaunistustega. Nagu meil jõuluaal. Poodidest saab osta erinevaid küünlaid ning muud atribuutikat.

Meie jaoks algas pühadeperiood neljapäeva õhtul kui kirikutes varaste hommikutundideni valmistati Jeesuse sarkofaagi ette. No sümboolselt. Lilledega. Panos näitas meile ettevalmistusi ühes Korinthose väikeses pühakojas.

Ateena jäi samal ajal inimtühjaks. Kui Korinthosesse sõitsime, tuli tee peal vastu miljonid autod, moodustades meeletu rivi. No kõik 200 000 Ateena autot kolisid inimestega kas saartele või sisemaale pühi pidama. Family gatherings.

Ka Maris tuli neljapäeval Krionerisse. Küpsetasime järgmisel päeval kana köögiviljadega, käisime vaatamas võimsat observatooriumit (sisse ei pääsenud, aga ronisime nagu 11-aastased külapoisid üle võrkaia, et hoonet lähemalt uurida) ning õhtul koos Panose perega sõitsime ühte piirkonna vanimasse kloostrisse liturgiale -- Jeesuse matusele.

Lechova klooster asub Krionerist ligi 3 km kaugusel ja ligi 1000 meetri peal mägedes. Ehitati ligi 1000 aastat tagasi. Läksime kella kaheksaks õhtul. Liturgia ise kestab ikka tunde, aga meie läksime viimasele tunnile. Imepisike kirik. Panose jutu järgi on siin kõik ehtne, ei mingit "turistidele".

Kreeka inimesed on usklik rahvas. Lapsed, noored, vanad. Kõik löövad hoolikalt risti ette. Kaks nunna laulsid igivanu, 1000- aastaseid psalme. Pikalt. Lein. Järgnevalt viidi surnud Kristuse epitaaf kirikust välja, järgnes rongkäik küünaldega. Mängiti maha dialoog, kus Kristus- kuningas - ootab majja sisselaskmist.

Laupäeval oli Krioneris nii paha ilm, et minulgi, kellel tavaliselt pilves ilm nurrumise ilma tähendab, oli mõttetu olemise tunne. Ainult hommikul sai pannkooke küpsetet ja maasikatoormoosi muljutet (sic!). Elasime homse söömaja nimel :)

Õhtul veidi enne kella 0.00 sõitsime Panose perega taas Lechovasse liturgiale. Pühendatud Jeesuse ülestõusimisele. Kõik inimesed olid end ehtinud parimatesse riietesse. Seekord "pääsesime" kergemalt. Kui eelnenud õhtul oli väljas rongkäigus kõndides hirmus külm, siis seekord olime vastavalt kogemusele end paksema vammusega varustanud. Aga kirikust välja tegevus seekord ei ulatunudki. Keset rõõmupsalme tulime kirikust välja ja soovisime kõigile "Χριστός ἀνέστη! Ἀληθῶς ἀνέστη! (Khristós Anésti! Alithós Anésti!). Ehk "Kristus on tõusnud! Tõesti, ta on tõusnud". Panos jagas kõigile meile punaseks värvitud mune ja küpsiseid. Siis koksisime. Alates tänasest edasi kuni 40 päeva öeldakse Kreekas "tere" asemel Χριστός ἀνέστη! Oli väga ilus!

Kõige kaunim oli aga traditsiooni lõpp. Koju minnes tuli säilitada tuli oma küünlas ning koduukse kohal tulega põletada rist. Meie koduuksel oli juba kolm risti tehtud, nii et me saime vaid neid üle teha. Oli väga ilus!

Pühapäeval oli ka ilm kole ja külm. Ma kujutan ette, külmem kui Eestis. Aga ootas ees suur söömapidu Panose kodus. Me Marisega tegime külakostiks ka värvimune, sibulakoortega. Ai, tulid ilusad! Andsime Athinale üle (Panose naine) veel soojad lihavõttemunad.

Lammas oli juba kella üheksast vardas. Panosel oli vardakeerutamiseks mehhanism, mis säästis meid selle keeramisest. Igas perekonnas grillitakse täna lammast, koos pea ja sabaga, lisaks eraldi soolikad ja maks-kops. Ja kreeka traditsiooniline muusika. Lamba eest hoolitses Panose isa.

Lauale kanti kõikvõimalikke kreeka toite, minu lemmikut, tza-tzikit, koguni kahes erinevas variandis. Lammas keerleb vardas ligi 5 tundi. Selle valmimist oodates pidasime elavat vestlust Panose isaga, kes uuris, kas Eesti pealinn on Oslo ja õpetas meile mõndagi kreeka rahvatantsust. Me siis seletasime, et Eesti pealinn on Tallinn. Tore papi!

Söömaaeg oli õnnis. Kõik hea-parem sai proovitud, ka soolik ja maks-kops. Aga Athina sibulapita oli üle kõige. Nämm!

Ja, vein oli NEMEAst, ühest kuulsamast Kreeka veinipiirkonnast, mis muide jääb meie, Korinthose regiooni. Ja ma jõin seda! Ma ütlesin neile siis, et olen methismeni. Et purjus. Kõik naersid! Kõik, kes me seal olime: mina, Maris, Panos, Athina, nende kaks pähklisilmset tirtsu, Panose vend Nikos ja vabatahtlik Kiatos Stefania Itaaliast ( kes ametlikult töötab Krioneris koos minuga). Oo hetk, viibi veel!

Ega seda munadevärvimist nii palju sel tähtsal pähapäeval Kreekas ei olegi. Eelneval õhtul saab jagatud punaseks värvitud mune ja näiteks ei ole neid isegi laual, nagu meil kodudes, et munad on pühapäeval kesksel kohal.

Aga, tõemeeli, kõht on siiani täis. Viva, Ellada!