Tänasel pühapäeval, nagu olin juba varem maininud tahtsin Marise, Anitška ja Dimitrisega koos sõitma minna. Egas miskit, kreeklaste esimesel nädalapäeval, pühapäeval, ei ole ju ühistransporti Krionerist Kiatosse ja nii tuli hääletada. Ma pole seda varem mitte kunagi üksi teinud. Vaja minna Kiato rongijaama. Kiatosse jõudsin edukalt kahe vanamehega. Esimene viskas mind Soulisse ja teine Kiatosse. Tore vahepala, et kumbki ei mõistnud loomulikult inglise keelt. Sain head keelepraktikat. Oma esimese kogemuse põhjal on Kreekas hääletamine väga lihtne. Esimesed autod võtsid peale. Võib-olla on asi ka selles, et näen ju suhteliselt võõrapärane välja. Et autojuhtidele põnev või nii.Korinthoses sain sõpradega kokku ja panime ajama ei-tea-kuhu suunas, sest Dimitrisel oli meile üllatus. Mina, kes ma kaardita reeglina kunagi ei reisi, mängisin Poirot`d ja ajasin jälgi, kuhu me sõidame. Tundus, et oleme üsna Epidavrose amfiteatri ligi. Tegin ettepaneku seda külastada. Dimitris ütles, et ei, see liiga kaugel. Kokkuvõttes see oligi üllatus, kui kohale jõudsime. Epidavrose amfiteater, saate aru! Seal, kus ette mängitud Sophoklest ja Aishylost. Suvel juuli alguses on mul kaval plaan minna sinna ühte etendust vaatama. Mängitakse nii, nagu kunagi antiikajal. Võimas teater. Ja kreeklased teadsid täpselt, kuidas ehitada ülihea akustikaga melupaika. Dimitris, kes suur ajaloohuviline, teadis rääkida, et II maailmasõja ajal tahtvat sakslased seda teatrit Saksamaale umbsiedlungitada. Aga neile selgitati, et siis kaoks kogu kajaefekt. Taas kord ümberringi imeilus loodus, ainult liiga palju inimesi.
Aga üllatus jätkus. Järgmine sihtpunkt oli Naphlio – kaunis kuurortlinn, pealegi Kreeka esimene pealinn. Selleks ajaks oli ilm muutunud palavaks. Linna kohal kaljul kõrgub võimas kindlus, milleni viib 999 trepiastet. Kõndisime need hirmsate piinadega ära. Nii palav oli. Selgus, et sisse me ei pääse, sest hakati sulgema. Kreekas on see üldse tavaline, et muuseumid ja atraktsioonid tehakse lahti varahommikul ja reeglina kella kolmeks on pidu läbi. Suvehooajal võib aga sageli ka hiljem sisse pääseda. Minul muret polnud, sest oma ISIC-kaardiga saan igale poole tasuta. Palavust võttis aga maha jalutuskäik randa. Oo, milline meri ja kui helesinine! Võrratu. Meie Marisega sulpsasime kohe varvastega sisse. Oleks ujukad kaasas, poleks kahtlust, et oleksime ujuma läinud. Vesi oli mõnus. Ujujaid oli teisigi. Kah turistid vist. Oivaline!
Edasi põrutasime Mükeenesse, mis minul näht, aga teistel tüdrukutel veel mitte. Mäletate, mis ma muuseumikellaaegade kohta ütlesin. Oligi juba suletud. Kuna Dimitris ise pärineb seal lähedalasuvast külast, sõidutas ta meid sinna. Vahepeatusega tema tuttava talupererahva juures. Perenaine pakkus meile eriliselt magusat kreeka magustoitu, tehtud viinamarjadest. See oli vahva külastus, näha tõelisi kreeka inimesi!
Dimitris näitas ka oma kunagist lapsepõlvekodu ja millised plaanid tal sellega tulevikus on. Ta lisas veel, et on palju kohti ja asju seal Mükeene kandis, mida turistid ei tea ning mida jagavad ainult kohalikud.
Unustasin veel ütlemata, et Kreekas on suviti möllanud suured tulekahjud, mitmed mäed olid rohelisest puhtad ja puud kuivanud.
Tore on külastada kohti, kuhu turistidel asja pole. Näiteks selle väikese küla Ajionori tavernas käisime söömas. Laud oli kreeka toidu all lookas. Tellisime muu hulgas tza-tzikit, „kuuma juustu”, salatit ja liha. Kahjuks oli liha talle oma ja mul hakkas hale. Kuigi maitses hästi. See „kuum juust” oli ka minu jaoks üllatav ja väga maitsev, kuigi olen nende kreeka kitsepiimajuustude suhtes alati kahtlev.
Vahepeal muljetasime erinevatel teemadel. Anitška jutustas oma kogemustest poole aasta jooksul Taize` kloostris Prantsusmaal. Meil Marisega idanes kohe plaan ka sinna mõneks ajaks minna. Minule piisaks mõnest nädalast, sest ega enam saa sellist pooleaastast „tööluusi” lubada nagu hetkel. Tore oli.
Kuna oli juba liiga hiline aeg minu jaoks Krionerisse tagasi hääletada (kõigepealt oleks tulnud võtta rong Kiatosse), siis oli Dimitris lahke mind koju sõidutama, sest muud võimalust polnud. Anitška polnud ka nagunii Krionerit varem näinud, ainult kuulunud, „kui tore ja mõnus seal ikka on”!
Õhtul helistas Villase Panos ja ütles, et oli kogu meie kogutud rämpsu ära visanud ja palus mind minna seda pildistama. Eino tore! Ma siis jalutasin prügikasti juurde, kergitasin ettevaatlikult selle kaant ning esmalt sisu hinnanud, klõpsutasin paar korda. Ma loodan, et keegi mind ei näinud prügikasti sisu pildistamas. Mõte selles, et kuna mul on fotokas, siis pean matkaradadel pilte tegema. Nagu pildid a la enne ja nüüd. Ja kuidas me töötame. Ja siis sellest suurest kogusest prügist ka. Ainult ma loodan, et ma pildistasin ikka õiget prügikasti ja õiget sisu. Muidu oleks küll narr. Aga minuga juhtub kogu aeg selliseid asju. Nagu minu isagagi, kes kord ema palvel pesu läks nööri pealt võtma ja võttis valed asjad.....
Aga üllatus jätkus. Järgmine sihtpunkt oli Naphlio – kaunis kuurortlinn, pealegi Kreeka esimene pealinn. Selleks ajaks oli ilm muutunud palavaks. Linna kohal kaljul kõrgub võimas kindlus, milleni viib 999 trepiastet. Kõndisime need hirmsate piinadega ära. Nii palav oli. Selgus, et sisse me ei pääse, sest hakati sulgema. Kreekas on see üldse tavaline, et muuseumid ja atraktsioonid tehakse lahti varahommikul ja reeglina kella kolmeks on pidu läbi. Suvehooajal võib aga sageli ka hiljem sisse pääseda. Minul muret polnud, sest oma ISIC-kaardiga saan igale poole tasuta. Palavust võttis aga maha jalutuskäik randa. Oo, milline meri ja kui helesinine! Võrratu. Meie Marisega sulpsasime kohe varvastega sisse. Oleks ujukad kaasas, poleks kahtlust, et oleksime ujuma läinud. Vesi oli mõnus. Ujujaid oli teisigi. Kah turistid vist. Oivaline!
Edasi põrutasime Mükeenesse, mis minul näht, aga teistel tüdrukutel veel mitte. Mäletate, mis ma muuseumikellaaegade kohta ütlesin. Oligi juba suletud. Kuna Dimitris ise pärineb seal lähedalasuvast külast, sõidutas ta meid sinna. Vahepeatusega tema tuttava talupererahva juures. Perenaine pakkus meile eriliselt magusat kreeka magustoitu, tehtud viinamarjadest. See oli vahva külastus, näha tõelisi kreeka inimesi!Dimitris näitas ka oma kunagist lapsepõlvekodu ja millised plaanid tal sellega tulevikus on. Ta lisas veel, et on palju kohti ja asju seal Mükeene kandis, mida turistid ei tea ning mida jagavad ainult kohalikud.
Unustasin veel ütlemata, et Kreekas on suviti möllanud suured tulekahjud, mitmed mäed olid rohelisest puhtad ja puud kuivanud.
Tore on külastada kohti, kuhu turistidel asja pole. Näiteks selle väikese küla Ajionori tavernas käisime söömas. Laud oli kreeka toidu all lookas. Tellisime muu hulgas tza-tzikit, „kuuma juustu”, salatit ja liha. Kahjuks oli liha talle oma ja mul hakkas hale. Kuigi maitses hästi. See „kuum juust” oli ka minu jaoks üllatav ja väga maitsev, kuigi olen nende kreeka kitsepiimajuustude suhtes alati kahtlev.
Vahepeal muljetasime erinevatel teemadel. Anitška jutustas oma kogemustest poole aasta jooksul Taize` kloostris Prantsusmaal. Meil Marisega idanes kohe plaan ka sinna mõneks ajaks minna. Minule piisaks mõnest nädalast, sest ega enam saa sellist pooleaastast „tööluusi” lubada nagu hetkel. Tore oli.
Kuna oli juba liiga hiline aeg minu jaoks Krionerisse tagasi hääletada (kõigepealt oleks tulnud võtta rong Kiatosse), siis oli Dimitris lahke mind koju sõidutama, sest muud võimalust polnud. Anitška polnud ka nagunii Krionerit varem näinud, ainult kuulunud, „kui tore ja mõnus seal ikka on”!
Õhtul helistas Villase Panos ja ütles, et oli kogu meie kogutud rämpsu ära visanud ja palus mind minna seda pildistama. Eino tore! Ma siis jalutasin prügikasti juurde, kergitasin ettevaatlikult selle kaant ning esmalt sisu hinnanud, klõpsutasin paar korda. Ma loodan, et keegi mind ei näinud prügikasti sisu pildistamas. Mõte selles, et kuna mul on fotokas, siis pean matkaradadel pilte tegema. Nagu pildid a la enne ja nüüd. Ja kuidas me töötame. Ja siis sellest suurest kogusest prügist ka. Ainult ma loodan, et ma pildistasin ikka õiget prügikasti ja õiget sisu. Muidu oleks küll narr. Aga minuga juhtub kogu aeg selliseid asju. Nagu minu isagagi, kes kord ema palvel pesu läks nööri pealt võtma ja võttis valed asjad.....
1 comment:
Väga lahe ja positiivne pühapäev mis peegeldab su enda võimet näha ja kogeda häid asju. kirjuta teinekord ka oma tööst ja argipäevast lähemalt oleks huvitav teada mis tundetoon neid tegemisi saadab. kas väljakutsena on piisav või jääb nõrgaks?
Post a Comment