Olympiasangar

Eile käisin Olympias, kohas, kus algasid olümpiamängud ja peeti neid ligi 1000 aastat. Aukartustäratav number. Käisin reedesel tööpäeval ja üksi. Mul ei ole üksireisimise vastu mitte midagi, aga eelistanuks kompaniid. Aga midagi pole parata. Nädalavahetusel ei pääse ma Krionerist nii lihtsalt tulema ja tagasi ka ei saa, sest bussid ei sõida. Kui aga ikkagi tahan kuhugi minna, pean võtma vabaks päeva nädala sees ja töötama nädalavahetusel.


OK. Juba eelmisel nädalal, kui mul veel internet võtta oli, sai plaan tehtud ja rongiajad valmis vaadatud, et kuidas Olympiasse jõuda. Mul on tegelikult terve pikk nimekiri koostet, kuhu poole aastaga jõuda tahaks. Ja kõigepealt need turistikohad. Kiaoto on hea koht reiside alustamiseks, sest siit lähavad kiirrongid näiteks Ateenasse. Aga minul oli vaja sõita teisele poole. Rongipilet maksis 9.40 eurot, kolme ja poole tunni sõidu eest. Nagu Eestis enamvähem. Eks üksi minek ka rohkem sunnib takka mõtlema ja planeerima. Pärast saan süüdistada ainult ennast. Aga mul oli hea meel, et teekonna ette võtsin ja tundsin end kreeklasena. Vabaduse mõttes. Sõitsin, kuhu tahtsin. Rong oli muidugi "super". Nika-nõka. Ja lasi signaali kogu aeg, nii närvi ajas. Aga sõit tasus end ära, nägin nii palju. Meri on ikka nii helesinine. Ja läänepool on täiesti lage maa nagu Eestis. Mägesid pole. Silm kohe puhkas.


Lõpp-peatusest Pyrgose linnast ostsin enne Olympiarongile minekut maitsva tiropita (juustupirukas, see hästi pop Kreekas). Tasemel eurorong sõitis ligi 25 minutit. See rong ainult Pyrgose ja Olympia vahet sõidabki. Tee ääres hakkasid silma kreeklaste vähem või rohkem segamini õued ja majapidamised. Igaühes jooksid ringi kanad. Kus ruumi, ka kitsed ja lambad. Täielik agraarsus, aga nii tore! Ja veel, kas teadsite, et ka Kreekas kasutatakse kasvuhooneid?


Olympia asula elabki põhiliselt ainult oma turismindusest. Muistne asula kogub ju tuhandeid ja tuhandeid turiste. Loomulikult tuuakse sinna ka kõik kooliklassid. Minul siispääs jälle prii. Siinkohal veel kord: Kreekas kandke oma ISIC kaarti igal pool kaasas. Muidu sissepääs 6 eurot.


Kuna ka Kreekas on veel endiselt kevad, ei olnud kõik puud korralikult lehes. Kaunid mandlipuud õitsesid oma roosade õitega. Nii romantiline! Sume päev oli, veidi pilves, aga soe. Muistsed kreeklased teadsid täpselt, kuhu oma olümpiaküla rajada. Äärmiselt kaunis paik. Muidugi hetkel tumestab asja see, et eelmisel suvel olid sealkandis metsikud tulekahjud. Selle tagajärjed olid siiani näha.


Mis kõige toredam, Eesti suve lõhn on olustik oli. Ristik õitses täies ilus. Siinne ristik on hästi armas ja ümmarguste tuttidega.



Zeusi kunagine tempel jättis suurejoonelise mulje. Uskumatult võimsad sambad. Ja kui see tempel kunagi maavärina tagajärjel kokku kukkus, vajusid alla ka need sambad. See kivide rägastik on seal tänapäevani, nagu oleks see tempel alles nüüd hävinud.


Muuseumis ka vaba sissepääs. Mulle ja minu ISIC-kaardile. Selle muuseumi täht on Praxitelese Hermes. Retseptsioonist küsti, kust pärit olen. Ütlesin Eestist. Aa, Austria, tähendas meesterahvas laua tagant. Ei, ESTONIA! Estonia? Bravo! Räägid hästi kreeka keelt. Mina ajasin tagasi, sest olin ju lausunud vaid mõned kreekakeelsed sõnad. Aga mõjus!


Tagasi jälle rongitasin. Omamoodi tore, ikka nika-nõka see rong sõitis. Tulid jälle mäed ja Korinthos. Sõitsin Korinthosesse, et pärast Panosega koju saada. Nägin jälle noortekeskuse rahvast. Pühapäevaks neil mingi plaan. Lubasin kaasa lüüa. Hääletan Krionerist.

Marise Korinthose blogi:
www.sirama-sirama.blogspot.com