Thelma & Louise

Tore, Panos lubas mind reedel poolest päevast Corinthosesse kaasa. Ja veelgi, sõidutas mind seda kuulsat kanalit vaatama ja Loutrakit külastama. Loutraki - Corinthosest ca 7 km kaugusel asuv kuurortlinn, kuhu Saksa turistid spadesse kogunevad.

Õhtul oli noortekas Ungari õhtu. Kolm ungarlast korraldasid. Kuna ma sõltun Corinthoses alati autojuhtidest, tuli mul pärast Ungarit minna koos teistega sellisesse baari nagu Fin. Kõik vabatahtlikud armastavad seda kohta: üliväike, ülerahvastatud, suitsu täis ja õues ukse taga pidev värske kala hais. Sellest loetelust meeldis mulle see viimane kõige rohkem ja enamasti püsisin väljaspool Fini.

Meil Marisega on pidev dilemma, mida nädalavahetuseti teha. Pärast pikka kaalumist, otsustasime laupäeval poolest päevast rongiga Xiloskastrosse minna. Minul tuli Kiato rongijaama pääsemiseks taas hääletada. Õnneks ma ei pidanudki kätt püsti ajama, kui üks valge minibuss kinni pidas. Seal olnud perekond omab Krioneris poodi ja tundsid minu kui vabatahtliku tee ääres ära. Viisid mind kenasti rongi peale.

Maris saabus kompaniiga, kahe ateenlasega, kellega rongis jutule oli saanud. Ta pidas neid algul välismaalasteks ja küsis teed. Tuli välja, et need kenad inimesed sõitsid ka Xilokastrosse nädalavahetust veetma ja panid ette meile linna näidata.

Xilokastro asub Kiatost 15 minuti rongisõidu kaugusel. Ka kuurort. Ilus rand ja helesinine vesi. Jalutasime mööda männimetsa/-parki. Pärast õhtul kodus lugesin, et see männisalu seal rannas on neil üks vaatamisväärsus :):):):):):) Kodune tunne oli küll.

Aga mis kõige parem, meie giidid tegid meile ka lõuna välja. Kuigi nad ei näe eriti kreeklaste moodi välja, sai sellest väljategemisest aru, et ikka helleenid. Külalislahkus. Sõime mingit kala. Ja, appi! Ma sõin esmakordselt feta juustu ja mulle maitses! Varem on selle lõhngi mulle täiesti talumatu olnud.

Ega seal Xilokastros muud vaadata olnudki. Pärast "kohustuslikku" frappéd jätsime oma heategijatega hüvasti ja läksime bussi peale. Kaasas kreeklaste visiitkaardid, et kunagi ehk veel kokku juhtuda. Mõlemad mehed käivad koos ühes matkaklubis ja armastavad reisida. Aga üldiselt nägid nad välja nagu sakslased. Vist põhjusel, et olid kõrgelt haritud intelligendid. No vähemalt sai tasuta süüa :) Me Marisega nagu Thelma & Louise.

Kiatos tuli mull jälle hääletada. Mure oli selles, et olin jäänud natuke hiljapeale. Kell juba 20.00 ning hakkas hämarduma. Olin enda jaoks korralikus ämbris, sest ülesminevaid autosid oli vähe ja nad ei pidanud kinni.

Siis pidas kummivilina saatel kinni mingi väike punane sportauto, mille juht mind ära lubas visata. Nägi imelik välja. Üks teine mees, kes eemal tänavakoeri toitis, hüüdis mulle :"Ei, ei, ära mine!" Mul hirm kurgus. Ütlesin autojuhile "ei taha" ja lõin ukse kinni.

Aga mis siis nüüd. Hakkasin variante mõtlema. Kutsuda takso, minna jala, helistada Panosele, edasi hääletada. Aga siis see koerasöötja tuli ja viskas mind Kionerisse. Ma kartsin teda ka, aga mul ei jäänud muud üle. Tegin juttu Kreeka presidendist ja muust kreeka lahedatest asjadest, et endast head muljet jätta.

Kui villa uksest sisse läksin, ei olnud Antje ja Philip veel lahkunud. Nad tahtsid minna Korinthosesse ühele raskeroki üritusele. Mul oli nii hea meel neid näha. Mul oli selline pääsemise tunne. Nüüd ei hääleta kohe tükk aega.

Sel nädalal algasid ettevalmistused kreeklaste suurimaks pühaks - munadepühaks. Jah, siin saame mune alles nüüd värvida, s.t pühapäeval.

Eile toimus juba esimene kirikumissa. Kirik meile nii lähedal, et kui tekstist aru saaks, võiks missast kodubalkonil osa võtta, sest preestri kõnelaul kajab igale poole. Ka praegu kuulen seda.

Olen põnevuses, kuidas kreeklased munadepühi tähistavad. Eks annan teada.