Olen väike perenaine

Internetti pole meil siin Krioneris olnud juba ligi nädal. Aga tänapäeva inimesel on seda veidi juba raske taluda. Selline tunne, et just praegu kõik maailma inimesed kirjutavad sulle tähtsaid kirju ja ootavad vastust paari päeva jooksul. Aga ma ei pääse oma meilidele ligi. Selle taga seisab ka minu väike ülesanne monteerida ära vana videomaterjal, sest inimene, kes mind juhendada oskaks, elab hetkel Prantsusmaal ja suhtlemine käib läbi msn-i.

Aga interneti pole sellepärast, et ikka need töötajad streigivad ja ei tööta. Ma ei pääse ju uurima ka, mida nad tahavad. Raha nagunii ja paremaid tingimusi. Mina neile ei maksa palka, aga ennäe! ka minu arvutist võeti võrk maha.

Aga paremast külest. Vahel on tore, kui ei sõltu internetist. Tahaks sellest e-maailmast üle olla. Nende minutite ja tundide asemel, mis ma muidu internetis veetsin, kasutan nüüd lugemiseks. Kuigi tahtsin oma kaasavõetud raamatu jätta nö mustadeks päevadeks, no kui pole mitte midagi teha, võtsin selle nüüd kätte. Ema soovitusel olin Kreekasse tarinud kunagise Eesti tippodaviskaja Friedrich Issaku mälestusteraamatu. Sellega selgus aga see mure, et on liiga lihtne lugemine. Lihtne ja põnev, nii et mina, kes ma olen aeglane lugeja, selle 300-lk raamatu kolme päevaga hakkama panen. (Hetkel on läbi kolmandik). Sellepärast olekski pidanud kaasa võtma midagi keerulisemat, et kauem aega võtaks. Aga pole hullu, siin eestikeelset kirjandust jagub. Nimelt on siin selline komme, et kõik vabatahtlikud, kes Krionerisse tulevad, jätavad oma kaasavõetud raamatu siia. Hetkel leiab riiulilt selliseid teoseid kui Jaan Kross „Tahtamaa”, Võrumaa pildiraamat, mida ma ei vaata (sest pildid Eestimaa suvest tekitavad minust koduigatsust), samuti „Sündmusteta suvi”. Neid oli veelgi. Mis tähendab, et enne mindgi on kaasmaalasi siin palju käinud. Aga kuidas ma emale ütlen, et jätan selle Issaku raamatu siia?! Ta on sellest raaamatust nii vaimustatud. Mina soovitan ka neile, kes lugeda ei armasta, võtta kätte see raamat. Hea mõnus ja vaimukas alustus. Ja kus juures paneb imestama, et juba 30-ndatel visati oda üle 70 meetri! Algul tehti trenni ju lausa kuuseritvade ja kividega. Polnud õigeid vahendeid ega juhendajaid. Ja saavutati tippklassi tulemusi. Uskumatu! Tore raamat, sealt leiab kõike.

Veel üks huvitav seik selle raamatuga. Mul on kaasas ka hunnik ristsõnu, mis kumakad kaasavaraks andsid. Esimeses ristsõnas, mille mõni päev tagasi kätte võtsin, küsiti endist odaviskajat. Issak oli!

Olen hakanud süüa tegema, mis mulle alati vastukarva on olnud. Esiteks nõuab seda minu kõht, sest siin pole väljas kuskil võimalik süüa. Söömise eest pean ma ise hoolt kandma. Ja ma ei taha elada ja süüa nagu tudeng! Praekartulid, makaronid, praekartulid, pakisupp. Öäk!
Õnneks praekartuliteni pole ma veel langenud. Võib-olla ka sellepärast, et pole kartulit nii palju. Olen need vähesed, mida siia tulles leidsin, kenasti hakkama pannud, aga ikka keetnud neid. Olid teised juba rohelised pealt, aga koorisin paksu koore maha, siis sai neist asja. Nüüd need varud otsas, pean hakkama uusi ostma. Ja ma koorisin kartuleid tavalise noaga!

Söögitegemise mõte minu meelest on tore selles, et saab teha nii palju korraga, kui tahad. Ja mina armastan palju süüa. Kokkamise on minu jaoks huvitavaks teinud see, et otsin internetist kreeka toidu retsepte, et neid proovida. Mõned olen juba tallele pannud ja kui Maris munadepühaks Krionerisse tuleb, teeme midagi kreekapärast süüa. Minu üheks unistuseks on keeta ka kaheksajalga. Siin on see pop. Aga selle keetmine täielik kunsttükk. Kui keedad liiga kaua, muutub selle elajase liha kummtihkeks. Peab õige hetke ära tabama. Aga kuskilt lugesin, et kui kaheksajalg on juba kummiks keedetud, lase veel keeda ja siis läheb pehmeks tagasi. Õudne on aga see, et pidavat keetes metsikult haisema, aga maitsema pärast hea.

Nii ma siin keedan ja küpsetan. Mis on veel minu puhul ime, et oma nõud pesen kohe ära, et ei jääks tolknema. Ei viitsi pärast tagasi minna neid pesema. Ehk mõjutab ka see, et elan võõraste inimestega ühe katuse all ja ei taha halvasti käituda. Teised jätavad küll oma nõud nädalateks.

Kuna interneti pole, möödub töötegemise aeg all matkarajal. Kõige toredam töö on jõe puhasatamine. Kohati on oja nii lehti täis langenud, et vaid nire pääseb läbi voolama. Siis võtan mina oma suure hargi ja tõstan vettinud puulehed kaldale ja vesi saab vabalt voolama hakata. Siis on nii hea tunne. Kohati on tunne, et kui radasid teen ja natuke kaevan, siis mis looduskaitse see on, kui segan nende tegelaste argipäevatoimetusi, kes seal mulla all elavad. Mõne olen kindlalt oma kõblaga ka teise ilma saatnud. Mul on selle pärast nii häbi ja paha, et seda kõblatööd ma küll hea meelega ei teeks.

Lasteaiaga on mul kokku lepitud, et hakkan maalima hoone esikülge. No jälle asi ei edene, sest internetist ei saa ainest koguda. Tegelikult tulin ühele heale mõttele joonistada sinna seinale aken, mida seal muidu ei ole. Maja esikülg, aga akent pole. Kui nad minu ideega päri, hakkan akent rajama.