Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei mäletagi enam

Oot, mida see nädal nüüd siis sisaldaski...tundub, nagu oleks nii palju juhtunud, et ei saagi enam aru, mis oli ja mis mitte. Igatahes eelmine esmaspäev oli jätk ülestõusmispühadele ja kõigile vaba. Ikka tuli ka midagi ette võtta. Miljonitest võimalustest valisime Marisega marsruudi Krioneri Sykion - kunagine võimas linnriigi keskus ja mitmete tuntud antiikaja kunstnike ja skulptorite koolkonna asupaik, ja meist kuni 10 km kaugusel. Teadsime seal asuvat antiikset amfiteatrit ja muuseumit. Aga kuna transpordiga siin teadagi keerulised lood, mõtlesime minna jala ja kasutada short cuti mööda väiksemaid teid. Lisaks hoogsale sammule olime kaasa võtnud ka kaardi ja pagariärist anti meile kaasa (tasuta) natuke vanaks läinud "barankasid". Esimene sihtkoht pidi olema Paradisi küla. Nime olevat saanud oma imelise vaate järgi mägedele. Oli ilus küll. Ma unustasin ainult tol korral kaamera maha. Aga ilmselt oli tee meie jaoks veide kahtlane ja pidasime kinni ühe põllumehe auto, et küsida. Masinas olnud mees ja naine ei suutnud ära imestada, et kaks tüdrukut isekeski kõnnivad in the middle of nowhere põldude vahel ja tahavad teatrit vaatama minna. Kreeklastele, kes peamiselt autoga liiguvad, on isegi paar kilomeetrit jala liig mis liig. Pikalt arutades, otsustasime siiski, et pöördume tagasi Krionerisse, sest need teed seal hakkasid ikka liiga kahtlaselt palju hargnema. Meie 1-minuti-giidid "viskasid" meid heameelega auto kasti ja nii sõitsime külla tagasi. Pärat oli ikka hea meel, sest ilm kiskus pilve ja ähvardas vihmaga.

Aga sellegopoolest meelelahutus olemata ei jäänud, sest meie igapäevased Philipi külalised Dimitris ja Yiannis viisid meid driftisõidule. Me küll ei tahtnud neid drifte, aga nad ikka tegid, lahe kui plikad kiljuvad. Drift on siis selline asi, et sõidetakse väikestel ja kurvilistel teedel nagu rallit ja võetakse järsult kurve ette. Aga õnneks muidugi mitte nii suure riski ja kiirusega kui Märtinid ja Mäkinenid. Aga ratas ikka vilises.

Hetkel ma ei mäletagi, mida kahel järgneval päeval tegime, sest neljapäev oli taas vaba. Igatahes võtsid kõik sel nädalal vabalt, isegi bussid ei sõitnud Krioneri ja Kiato vahel. Käisime siis ühte järjekordsetest kirikutest vaatamas ja imelise mäevaate peale ahhetamas. Mõnikord on tunne, et oleme juba kõik mäevaated ära näinud ja miski ei suuda eriti üllatada, aga siiski.

Jah, ja lisaks õppisin ära veinijoomise. Mitte küll päriselt, aga meil siin selleks nüüd oma nipp. Kuna meid ümbritsevad pealmiselt viinamarjakasvatajad, siis vahel ikka külmkappi mõne pudeli saab. Aga meie nipp on siis see, et ajame selle punaveini pliidi peal tuliseks ja lisame kaunis ohtralt suhkrut ja joome klaasid põhjatumaks. Vaat sedasi võin ka mina veini juua, eriti mäletan, kui tegime Marisega kaminasse Volbriöö tähistamiseks tule. Käisime hosteli juurest ka puid "varastamas". Õnneks sattus Panos meile peale ja suunas meid õigesse kohta, kust "ainult eriliste puhkude korral" võib kaminamaterjali võtta. Siis me vedasime villasse kaks kotitäit puid. Kreekas muidu seda Volbrivärki ei tähistata.

Reede hommikul tuli ennast oh! kui vara üles ajada - pool 9. Saime Marisega ülesandeks koguda natuke veel prügi mäeveerult, sest hostelis oli tulemas kahepäevane seminar. Nii me seal hommikul vara küürutasime ja kangutasime. Maris on nüüd viimasel ajal väga tihti Krionerisse pääsenud. Teatavasti talle Korinthoses ei meeldi ja ootab pikisilmi, samas suure lootusega, maabuda lõppeks juuni algul igaveseks Krionerisse. Igaveseks, see siis tähendab, et projekti lõpuni.

Reedel kogunesid hostelisse esimesed seminarilised, teemal bioloogiline taimekasvatus või midagi sellist. Oli üle poolesaja inimese, lektoriks biofarmer Austraaliast. Tegin neile pärast väikse jalutuskäigu matkarajale. Kui see austraallane oma kaabu päha pani, oli selge, et sealt. Nägi välja nagu Crocodile Dundee.

Laupäeval aitasime seminaril toimetada. Mina olin peamiselt köögitoimkonnas. Anti ülesandeks tzatzikit teha. Aga mina kui maailma suurim kokkaja, ei pidanud õnneks ise seda välja mõtlema, mul oli ikka "perenaine" kõrval, jälgis ning õpetas. Siis veel nipet-näpet siin-seal, vahepeal sai ka loengus "nokkida".

Õhtul tehti seminarilistega biokomposti. Meie Antjega olime selleks eelmisel õhtul kaks kotitäit kuivi lehti korjanud. Minu ülesanne oli kogu toiming filmilindile saada. Siis lootsin kangesti, et me ei pea järgmisel päeval seal olema, sest oli nagu plaan valminud minna Yiannise autoga Delphisse. Ja õnneks sai Antje pühapäevaks meie asemele kaubeldud. Niisiis homme sõidame Delphisse.