See, kas Delphisse pääseme, sõltus sellest, kas saame pühapäeva vabaks ja kas Yiannis ikka tahab meid sinna sõidutada, asub see ju teab mitmesaja kilomeetri kaugusel Krionerist. Kui Kiatost läheks laev üle lahe, oleks tee tunduvalt lühem, aga kuna selline võiamlus puudub, tuleb Delphisse sõita kas Ateena või Patra kaudu.

Õnneks lahenesid hommikul kell pool 9 kõik meie sõltumised ja kõhkluse, kas ikka saame minna, sest Yiannis võttis meile juba telefonikõne, et on kohe Krioneris.



Temaga on väga hea suhelda ja õppida, sest teadupärast on ta monoglott ja kõneleb vaid kreeka keelt. Aga probleemi nagu polnudki. Mina oma puukreekaga sain vist hakkama. Kuigi vahel olin päris hädas seletamisega, see võis Yiannisele tunduda ikka tõelise naiivsusena. Ma pean ju kõik asjad räägitud saama väheste sõnadega, mida oskan. Ja kui te teaksite, et minevikuvorm on oleviku tegusõnadest täiesti erinev! Aga meil Marisega olid kenasti sõnaraamatud kaasas.
Tee peal maitses hea singi- ja juustupirukas. Sõitsime kiiresti nagu kiirteele kohane - 120 km/h ja nautisime ilusat vaadet nii merele kui mäele. Pikk tee viis meid kõigepealt Patrasse ja seal, et ületada laht, sõita üle uhke silla. Sillamakse oli mõnus - 11.20 eur. Aga priima sild oli.


Siis veel poolteist tundi kiiret sõitu, kaasatuna imelistest Mandri-Kreeka vaadetest ja oliivipuusaludest.

Valisime eelnevalt juba minemise kuupäeva valmis, mai esimene pühapäev - siis on tasuta sissepääs. Ja oligi. Külastajate arvu vaadates, eieailmselt neist paljud sellisest võimalusest, sest ootasin märksa suuremat publikut. Aga õnneks oli turiste "normaalselt" ja ilm pilves, polnud probleeme ronimisega.


Kui pärast muuseumis käisime, nägime kunagise pühapaiga tõelist hiilgust ja võimu. Kuhu ikka kreeklastel raha panna oli, sinna ikka valati uhkelt. Kõik need skulptuurid, kuld ja kard, lisaks templid ja hästi säilinud staadion. Asub Delphi Parnassose mäe jalamil. Vaadet saab kirjeldada ainult ülivõrretes.

Kreekas ei saa ka kuidagi ilma tavernakülastuseta. Tagasiteel tegime peatuse Rios ja einestasime ühes neist. Palju süüa ja pärast ägamist.




Delphi nähtud, kreekakeelsed jutud räägitud ning maailmaprobleemid lahendet, saime ohutult ja mugavalt oma armsa villa ette Krioneris. Kui oleks omal käel Delphit vaatama läinud, oleks aega võtnud paar päeva. Meil ei jäänud Yiannisele muud üle öelda kui "aitäh" tema "tipota" ette. (Tipota = a la, et see polnud midagi). Nüüd ikka kavatseme talle mõned õlled teha.