Üle pea!

Kuidagi ei viitsi enam kirjutada. Aga ok. Paar sõna. Eelmine nädal oli töine. Mitte prügikorjamine, vaid infovoldiku toimetamine. Poo-poo! Mina ja Stefania Itaaliast. Meil siin see matkarada, mille tarbeks koostame infolehti. Kogume materjali kokku ja prindime. Tundub lihtne, aga on närvesööv. Panos parandas kolm korda, muutis teksti ja pilte. Vahepeal sai ka natuke liigutet. Koristasime Antjega kohliku amfiteatri prahist. Suvel näikse sinna sündmuseid tulevat. No see amfiteater ehitati alles mõned aastad tagasi, aga on juba praegu viletsas seisukorras. Kreeklased on minetanud oma ehituskunsti oskused.

Nädalavahetusel oli Marisega plaan minna külla ühele vabatahtlikule Belgiast - Davidile, kes toimetab Ateenast veidi edasi Sunioni poole. Aga ta mitte lihtsalt ei toimeta, vaid töötab merikilpkonnadega. Gefala linna lähistel tegutseb eraorganisatsioon, mis tegeleb hätta sattunud merikilpkonnade ravimisega. Enamikul juhul pääsevad need loomad merre tagasi. Probleemiks on inimene, kes merd kuritarvitab, püüab võrguga ja muu jubeda kila-kolaga kala ja ohvriks langevad ka need imeilusad veeloomad. Mõni on konksu alla neelanud, mõnel puudub jäse jne. Sellised kilpkonnad tuuakse leidmise korral sinna baasi ja hoolitsetakse. Enamikul juhul on töötajateks vabatahtlikud üle maailma, korra nädalas käib veterinaar patsientidel silma peal hoidmas. Väga tänuväärne töö.

Ööbisime Davidi vagunelamus, meil vedas, eelmised vabatahtlikud olid just lahkunud ja me saime kõik eraldi voodi. Muud polnud häda, ainult öösel ründasid sääsed. Nägu mul nende poolt rikutet nüüd.
Teisel päeval oli plaan minna Sounioni kuulsat Poseidoni tempilt vaatama. Aga kuna ilm polnud kiita, sõitsime trammiga Ateenasse (ca 12 km - 80 eurosenti). Marisel ja Anitškal küpses idee külastada pealinna kunstisaale, minul avanes võimalus Akropolisel ära käia. Eelmine kord mul see ei õnnestunud. Mis kõige suurem elamus seal oli see, et Ateena tundus ülevalt nii võimatult suur. Poo-poo! No ja lisaks need miljonikodselt ekspluateeritud anktiikhooned. Nike tempel sissepääsu lähistel on võimas, samuti Odeoni teater. Sissepääs oli prii. Seal pisteti mulle pihku ka üks oliivipuu oksake, oli mingi üritus. Aga, appike, ma pole siiamaani seda kotist välja võtnud.

Pärastlõunal sain teistega taas kokku. Tagasiteel hakkas mul pähe jälle see kurat, kes ütleb, et ega seal Proastiakosi rongides pole ju kunagi kontrolli. Et mida sa, hull, ostad sellest piletist! No ma siis kuulasin teda ja jätsingi pileti Ateena-Kiato ostmata. Riskisin. Ja ei tuldudki kontrollima. Jäi 9 eurot järele. Ostan selle eest nüüd maasikaid :) Teen need siis kahvliga puruks (meil pole nuia) ja lisan suhkrut ja söön saiaga ära. Nagu Eestis! είναι καλύτερο!

Ok, nii elame. Eile saabus meile Krionerisse uus vabatahtlik Prantsusmaalt. Küll ainult üheks kuuks. Tütarlaps pandi minu tuppa. Muidu tore, aga inglise keel väga vilets. Lisaks on meil siin jälle vihm. Imelik, kui päike on pilve taga, on külm. Kuigi on maikuu. Ootan suve. Sellel nädalal koostame jälle infomaterjale. Linnud, loomad. Puud, lilled.