Olen prükkar

Kui eelmisel nädalal sain pühenduda matkarajale, mis vahetult jõe kõrval ja kõigile avatud, siis see nädal olen mänginud prükkarit. Panos käis esmaspäeval meie tööd hindamas. Ronisime temaga siis jõe äärde. Mina seletan, mida olen jõudnud seal teha ja kas see autokumm, mis maa sees kinni, ka välja tuleks tõmmata. Panos ütles ja, aga ma ei hakanud talle seletama, et ma tegelikult seda juba tulutult proovinud olin. Äkitselt lõppes matkarada sellega, et keegi oli teed rajades jõest traktoriga üle sõitnud. No, mis jõest me tegelikult räägime: vaevalt pahkluuni vesi ja meetrilaiune ojake. Aga ikkagi. Oli vaja otseteed läbi jõe. Algul tundus nagu oleks jõgi kinni aetud, aga õnneks oli ikkagi toru pandud. Panos lubas, et järgmisel nädalal saabub armee Korinthose vabatahtlikke sildu ehitama ning treppe rajama. See siis Panose järgi tähendab umbes kuu aja pärast.

Selle nädala ülesanne on mul aga - mõnus! - prügi korjata. Mitte avalikult matkarajalt, vaid hosteli matkarajalt, mis teeb tiiru ümber ühe mäemüraka. Tore, et kreeklastel need mäed ikka aegade algusest saadik olnud on. Nii hea on oma prügi kaljusrevalt alla loopida ja mure murtud. Enam seda ei tehta, aga kümme aastat tagasi küll. Ühe teise matkaraja üks mäkketõusev serv oli ajast aega ikka külarahva prügila olnud. Aastate tagant ära visatud sokid ja joped rippusid kuni selle nädalani puude okste vahel. No need puud, mis kaljuservast allpool kasvasid.

Minu ülesanne oli aga see prügila likvideerida! Naljanumber! Üksi, sest Antje oli reedel jalgrattaga Korinthosesse uhanud, seal kioskist midagi ostma läinud ja käinud väsimusest üle kõnnitee äärekivi uppi, nii et nikastas koledasti oma jala ära. Õhtul kodus näitas, jalg oli kaks korda suurem. Niisiis nädalatöödeks kõlbmatu, et mäeserval kõõluda ja kotte tassida. Philip on muidumees. Vahel teeb tööd, aga alati on end prügist eemale hoidnud. Tema palju ei räägi minuga. Ainult "ei" ja "jah" ja "ok" ja mõnikord "ahah". Mul on tunne, et tal on minu ees veidi piinlik. Või ei vaevu ta inglise keelt rääkima.

Ega mul selle prügikolla ameti vastu midagi polnudki. Sai omaette nahistatud, päikest võetud ja püksi tagataskus oli ikka mõni sedelike uute sõnadega. Oleks, et see jäätmekuhila maa peal asuks, aga oli ju mäeveerul, nii et prügini pääsemiseks tuli veidi ronida. Ja ikka sai kuivanud põõsaokstelt mõne kõrva- või mõne muu kiilu. Väikesest kriimustusest või kraapimisest ei pääsenud kordagi. No on seal tee peal ees! No pudeleid pole midagi korjata. Kõige nõmedamad on vanad riided ja kilekotid, mis juba nii iidsed, et sadadeks tükkideks lendavad. Ja seal on veel üht-teist jubedat, mida ma ei ütle, aga õnneks juba vana ja "kahjutu" (mähkmed nt).

Aga harjud ära. Hakkad nägema asju, mida kotti topid. Hm päris äge vaas! Võtaks koju ja peseks ära. Või oo, mis lahe kleit. Must ja paeltega. Peseks ära ja kingiks õele. Huvitav, mis ta ütleks. Siis aga taipasin peas kruvi kinni keerata ja ise enda üle naerda.
Prahi toppisin suurtesse kottidesse ning viisin "üles". Õnneks said kotid kiiresti täis. Kogusin neid ca kümmekond. Uhke vaadatagi. Kuna olin üksi, sain oma tööaega planeerida ka. Nii üks kott ja siis uimerdamist ja molutamist, s.t. pingsat mõttetegevust. Kuigi meie tööpäev on ametlikult seitse tundi, et tööta me keegi nii kaua. Prügitöö võttis päevas ehk kolm tundi. Seda uimerdamist oli ikka rohkem. Seepärast ma sellele nii viltu ei vaatagi, et sellise tegevuse kõrval on nii palju vaba aega. Homme loodan poolest päevast juba Korithosesse sõita.

Ja, appike, ma nägin madu-ussi! Vingerdas. Ligi poole meetri pikkune. Kuna kedagi lähedal polnud, ei karjunud. Muidu oleks kisama vist pistnud, et näidata, kuidas ma ikka ehmatasin. Ega ussi nägemine on ju suur luksus. See on imelik. Olles üksinda, ei sõimanud ma kordagi, kui kriimustada sain. Oleks teised juures olnud, oleks ilmselt mõne roppusega maha saanud.

Ja veel üks tore asi. Minust siis nüüd lõpuks sai Maria. Ma olin seda hetke juba oodanud. Panose isa, vana mees, ei suuda nagunii meelde jätta minu päris nime (ka eestlased ise tihtipeale mitte), siis olengi tema jaoks Maria. Hüüab mind nii. Imelik tunne see. Ma ei ole ju Maria, aga ma reageerin ikka.

Kadi mulle algul rääkis, et nagunii hakatakse mind Mariaks kutsuma, mida aga seni ei juhtunud. Kui esiteks tundus, et oleks nii tore olla lihtsalt Maria, nimega mida kõik teavad ja oskavad välja öelda, siis nüüd mõtlen, et oma nimi on ikka parim. Aga ma reageerin ikka ka Mariale.


Täna tegin esimese katse joonistada mõned näidised Krionieri lasteaia välisseinale. Leidsin internetist ka häid ideid. Mõne katsun veel joonistada ja siis viin näidata. Uskumatu, et nad neid vabatahtlikke ikka nii palju usaldavad, et lasevad mul, võõramaalasel, kelle kustiandest nad midagi ei jaga, täis maalida kogu lasteaia esikülg. Aga milline vastutus minu jaoks. Ootan, et Maris juba rutem Korinthosest tulema saab, et koos temaga joonistama hakata.