Mis mulle ei meeldi....

...on see, et täna mingil kellaajal hakkas piinama koduigatsus. Mõtlesin, mida ma siin teen, milleks see mulle kasulik on, minu senine areng uudistetoimetajana peatub pooleks aastaks, Eestis on põnevaid asju jne, jne. Mõtlesin, et pole siin eriti kellegagi rääkida. Need sakslased, kellega ühe katuse all elan, on veel suuremad erakud kui mina. Nad saavad omavahel suhelda emakeeles, lisaks räägivad kõik meiega kokkupuuuvad organistatsiooninimesed saksa keelt, nii et tunnen end veidi kõrvalejääjana. Et vahepeal on tulnud mõte öelda enschuldigung (ma ei tea täpselt, kuidas "vabandust" saksa keeles kirjutatakse), äkki räägiks natuke ka inglise keeles.

Tunnen end üksikuna, sest üks majaelanikest on väga omaette tegutseja, ta suitsetab paki sigarette päevas, alates 16-eluaastast on ta taimetoitlane ning 19-selt jättis kõrvale kõik loomsed toidud. Sööb kaunis kummalisi asju. Saan aru, tal loomadest kahju. Mul ka, aga ma tarbin liha, mune ja piima vaid nii palju, kui pean vajalikuks ja ei larista. Nii ju võib! Ma arvan, et sellest tal need pidevad maovalud. Ta küll ise ütleb, et tal kõht valutab, aga mis see mu ikka on. Ebatetvislik toitumine. Ta on tegelikult hästi tore ja armas tüdruk, abivalmis ja lahke. Käib üksi pikkadel matkadel ja talle meeldib see. Ta ei karda ka. Esimese nädala jooksul kadus meil ühel õhtul külast elekter ja oli juba pime. Ta oli ikka kuskil väljas, jõudis koju ja ei pabistnudki. Ma ei tea, kuidas ta tee koju leidis. Selline stepihunt. Väga omaette tegutseja.

Teine majaline on ka Berliinist. Tema oli siin aasta aega vabatahlikuks pool aastat tagasi ja nüüd tuli uuesti Leonardo da Vinci programmi raames. Ta on ka omaette tegutseja. Ta siin külas juba nö oma jope. On oma sõbrad ja kunded, kellel külas või motokrossil käia. Jäta endast mulje, kui inimesest, kes teeb nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ei ta muretse toidu pärast. Kui seda pole, siis millalgi ikka on. Ei viitsi eriti suhelda, sest emakeeles on palju mugavam. Selline mugav inimene. Aga tal on siin palju sõpru, kes tal külas käivad. Mina nende tegemistesse ei sekku. Teisest küljest on ka tema hästi armas ja tore inimene. Sõbralik ja ka suur omaette tegutseja. Arusaadav, ta on Krioneris elanud juba aasta, kõik tuttav ja kodune. Teab, mida teeb.

Ja teab, mis tööd temalt oodatakse.

Nii ma elan siin praegu. Olen nüüd kahel päeval "tööl" käinud. Rajame matkarada. Teerada on enamvähem paigas, see tuleb puhastada, astmed teha, prügi korjata, toolid-lauad ning sildid valmistada. Kui ütlen, et see on koht, kuhu kunagi külaelanikud oma prahi viskavad, on kõik selge. Kõike me välja ei "kraabi", aga et poleks midagi maa peal alles, mis silma riivaks. Eks see ronimine küngaste veerel ole ka veidi ohtlik. Kogu aeg peab meeles pidama, kus viibin, et alla ei sajaks. Kohati ei ole kohta, kuhu astuda ning varitseb oht alla libiseda. Esimesel päeva korjasime mõistagi prahti. Üritasin ka kuivanud oksi lõigata. Appi, kui nõme taim üks on! Okkad küljes ja jääb riiete külge kinni. Lisaks teeb haiget. Aga võib-olla on suvel hästi ilus ja lõhnav? Eks näis.

Täna sadas vihma. Läksin "tööle" mõttega olla hästi ettevaatlik, et märjaga on mäeküljed libedad. Kuna kõik oli vettinud, läksin pärast paari kotitäit kaupa koju.

Kuigi keeletunnid selleks korraks läbi, istun sageli ikka oma toas ja õpin. Imelik, aga ma teen seda täiesti vabatahtlikult ja mulle meeldib. Ma tahan seda keelt osata! Kuulan arvutist dialooge ja tuubin uusi sõnu. Eile õppisin, kuidas on "terav" ja "ohtlik" kreeka keeles. Praeguseks pole meeles enam, aga oma kogemusest "särgiga" tean, et jäävad millalgi meelde. Nimelt ajal kui õppisime riideid, ei jäänud mulle üldse meelde, kuidas on triiksärk (pukamiso). Hullumaja! Jätsin siis meelde, et midagi seoses pukiga. Polnud erilist kasu. Mingil ajal aga see sõna kinnistus. Ma ei tea küll miks kreeklased oma triiksärke pukamisodeks on nimetanud, aga ma olen neile selle praeguseks juba andestanud.