Jällegi tuleb tõdeda, et pole enam ammu midagi kirjutanud. Ma ei ole veel surnud, aga pole viitsinud. Juulikuu oli päris kiire ka. Juhuse tahtel sai ronitud vere maitsega suus Olymposel, siis oli mul väga vahva nädalane puhkus eestlastega, siis tuli tõsine tööaeg Ecocitizens seminariga ja pärast mida tegin seda, mis oli juba ammu mulle määratud -- maalisime lasteaeda. Nüüd olen paar päeva jälle omakeskis olnud. Sai külastatud viinamarjapõlde. Homme stardime Kreeka ühe suurima ime juurde - Meteorasse. Sama seltskond, mis Delphiski - mina, Maris ja Giannis - kreeklane, kes Ateenast ülevamal pool käinud ei olegi. Nii et uus asi meile kõigile.
Olymposel sai käidud juuli algul. Tšehhi EVS Anitška oli välja sebinud mägedetuuri, füüreriks Larissas elav kreeklane, kes muide EVS-e sinna pidevalt üles viib. Ise on see noormees Olymposel käinud juba aastaid ja praegusel ajal pea iga nädalavahetus. Täitsa hull! See, mis meid ees ootas, oli ju põrgu; aga temale on selline suur ronimine ilmselt meelelahutus. Niisiis.
Et Olymposele saada, tuleb Ateenast rong võtta, mis viib Thessalonikisse. Meie sihtkoht oli 5 tunni kaugusel. Rongi pilet oli 11,9 eur. Oli meid terve kamp, vist 11 inimest, kõik EVS-id meie ümbruskonnast kokku aetud.
Plaan oli vallutada Skala mäetipp, kõrguseks 2866 m. Jääb kõrgeimale tipule Mytikasele ligi 50 meetriga alla. Aga minu jaoks suur asi seegi. Ja üks kord eluski olen tundnud rõõmu, et nii pikka kasvu olen. Nimelt, et sõita matkaraja algusesse, mis on 1 km kõrgusel, oli meil selleks minibuss. Kõik tegelased kupatati sinna bussi hunnikusse. Mina, kes ma pikk olin, sain istuda rahulikult juhi kõrval ja aknast tuult püüda.
Ronimine algas 1 km pealt. Õhtuks pidime jõudma baaslaagrisse 2,1 km kõrgusel. Oh-oh, jube õudne ronimine. Ei tea, kui pikk maa see oli, pakun 6-7 km. Aga seljas meil kõigil ju matkakotid ja mul ka veel telk. Palav, ka üleval mägades, puhh! Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd annan kohe otsad, aga imekombel inimene harjub ja sammub tuimalt edasi mäest üles. Aga vaated olid imelised. Sai vahepeal peatus tehtud ja pildistatud. Õhtu hakul jõudsin laagrisse, olin meie kambast kolmas, kes saabus, läbimärg ja õnnelik. Ees ootas megakarastav duss jääkülma mäestikuveega. Aga midagi polnud teha, pole kunagi varem nii palju higistanud. Ja siis soojad riided selga. Ja siis tellisin spagetid. Oli seal ka korralik toitlustus, varu viiakse üles eeslitega. Magasime telgis neljakesi. Anitška siis tõdes, et ma olen ikka huge. Keegi öösel ei maganud, sest oli üllatavalt külm ja jube kitsas. Kella kuuest hommikul aga olime üleval ja ronimist alustasime tund hiljem. Õnneks ilma telgita seljas.
...
aga ok...
praegu hakkan Meteorasse minema, räägin pärast edasi! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment