Ok, ma nüüd kirjutan edasi, mis juhtus...

Nii, olen Meteorast tagasi (mitte Meteoora vaid Meteeora on hääldus :)

Aga praegu olen veel Olymposel. Jah alustasime ronimist Skala tippu. Täitsa ok ronimine, olime sõna otseses mõttes pilvedes. Öine külm ja ebamugav magamine hakkas mõnda nii palju segama, et otsustasid tagasi minna ilma tippu jõudmata. Sellisel kõrgusel võiks arvata, et on juba jahe, aga polnudki. Tuul oli külm aga rühmamine tekitas jälle palavust ja kõige viletsam ei olnud. Kõndisime mäeveerul, kust alla kukkuda küll ei tahaks. Aga see ei olnud siiski nii õudne, sest mina, kes ma kardan kõrgust, sain sellega hakkama. Mäetipust nägi ka seda kõrgeimat, meist kaks hakkasid sinna ka ronima, aga hiljem selgus, et niisama ilma tööriistadeta sinna eriti ikka ei roni, ja tulid tagasi. Aga tipus oli lahe, minu jaoks esimene nii kärge mäetipp. Ronimine oli seda väärt. Muide allatulemine oli üllatavalt veel vastikum kui ronimine. Baaslaagris tagasi, alustasin esimesena allaminemist autode juurde, sest ma ei kannata jokutamist (jokutamise tõttu jäime ka pärast heast rongist maha). Oo, see oli õudne! Allaminemine. Fuuhh! Nii raske, selline tunne, et kohe need jalad tulevalt alt ära ja ma kukun pikali. Aga imekombel sain alla. Järgmisel päeval olin nagu vanamutt, kes valutavate jalgadega ringi komberdab.
Aga kuna jäime oma õigest rongist Ateenasse maha, oli probleem tagasijõudmisega. Mina olin kindel, et tahan samal päeval koju jõuda, ei taha veel ühte ööd võõras kohas veeta. Siiski läks ronge veel ja Ateenas olime kella 22.30 paiku. Aga edasi pealinnast ei läinud enam midagi. Õnneks siiski oli viimane Proastiakosi rong ca 45 minutit hiljaks jäänud ja me saime sellega koju. Aga jalad, jah, olid pärast nii haiged. Meeldis reis, aga rohkem ei tahaks. Uhke tunne, et ära tegin, aga mingit mägironimise pisikut ei saanud.

Kahe päeva pärast sain puhkusele. Või "puhkusele". Sest ega ma ju enne Olympost palju tööd teinudgi. Olin ju villas üksi ja sai mingei väikseid asju tehtud. Nüüd aga tuli minu ametlik puhkus. Põhjuseks see, et sõbrad Eestist, külla sõitsid. Mitte küll mulle konkreetselt, aga Kreekale. Sai nii sätitud, et saame koos puhkust veeta. Esimene päev Ateenas ja edasi Tolos Napflio külje all. Tore oli eestlasi näha. Hotell oli meil päris kesklinnas Omonia väljakul. Käisime Acropolisel (olin kindel, et ei lähe teistega kaasa, sest olin seal varem juba käinud ja ma ei talu palavust), olgugi, et oli palav, jäin ellu. Ja ei kahetse, et teist korda käisin.

Edasi bussiga Nafpliosse ja sealt edasi Tolosse. Tolo on kuurortlinn, kuhu mõni aeg tagasi ka Eesti turiste toodi. Sel suvel enam mitte, sest lennupiletid olid liiga kalliks väänatud. Muidugi kohalikud turismitöötajad teadsid, et eestlsed seal käisid ja kes neid reise korraldas. Eestlased olid üldse sela igal pool oodatud, tundus :)

Minu kaaslastel oli väga vahva apartement pärist ranna lähistel. Sisustuse hulgast leidis cd-plaate, frappetegemise masina, mängukaardid ja raaamtuid. Need eelviimased osutusid väga asjalikuks, sest nii mõnigi kord sai Bismarci taotud ning kaardimängus edasi arenedes ka Tuhandet. Oot....kuidas see nüüd oligi...

Minu hotell asus nende lähistel ja olin sellega väga rahul. Pakuti ka hommikusööki. Tolo ise on kena kohake, turiste täis, aga erilist möölu ei saanud. Minu puhkusekaaslased ei tuvastanud ka ühteki rokipubi, kuhu neil igal soojamaareisi ajal asja. Leppisime teiste kohtadega.
Kogu nädal möödus tegevuste täha all. Käisime Naupflios, ronisime Palmidi kindlusse, mille 999 trepiastet pärast Olympost oli muki kaka. Kindlus polnudgi eriti midagi suurepärast, suur ja lai lahmakas, all oli näha linna väike ja ainuke rannake, kus inimesed see ujusid nagu meritähed. Ise sai seal ka supeldud. Väike ta oli, aga ilus vesi ja soe. Oli ka krabisid :)
Linn ise on võrreldes teiste Kreeka linnadega ikka kaunis. Olemas ka vanalinn, kus väiksed turistipoekesed. Päeva ajal olid mõned ka lahti, aga ikka suhtliselt inimtühi ja vaikne näis kõik. Kõik turistid olid mereäärsetes tavernades varjul ja toidu järel.

Sai veel käidud Mükeenes, sinna on Naupliost hea bussiühendus, mis toob ja viib. Sealses muuseumis jäi mul esimene kord käimata, sest kuulsin, et pidi igav olema. Kreeka muuseumid ongi üldjoontes turistidele igavad, ainult potikillud jämedalt öeldes. Aga see Mükeene muuseum mulle meeldis, viitsisin ka potikilde vaadata ja oli natuke väljakaevamiste ajalugu.

Tolo rannas sai ka ikka peesitatud. Oli liiv ja tore rand. Minu sõbrad on väga sportlik perekond, kohe oli vaja ka kanuu laenutada ja siis pidin ma ka näitama, et oskan sellega toimetada. Esimest korda :) Lisaks sai natuke jalgsi õmbruskonnas ringi vaadatud, saatjaks Kreeka juulikuupäike. Laenutasime jalgrattad (olid head rattad) ja sõitsime kaugemalegi. Mina osutusin teiste kõrval ikka kehvaks ratturiks. Väike mäkketõus võttis mu uimaseks ja rattalt maha. Aga nägime palja ning avastasime veel teisi toredaid randu.

Korra tabasime end ka sündmuselt, kus keegi meestarahvas valas kausiga liivale mingi õudse eluka, mille oli Tolo mererannast kinni püüdnud. Oli ussimoodi, jalgadega roosa elajas, ehk 40 cm pikk. Saksa turistid kohe kisama, et tapke see ära, see on süvamereloom, kes lainetega kaldale sattunud ja et see on mürgine ja puudutamise korral satub inimene hospitali. Mina tahtsin teda aga päästa ja merre kaugemale inimestest ära viia. Saksa pruunikskõrbenud vanamutt seletama, et ikka mürgine ja et ka ma siis mügimadu ka ära ei tapaks!? Loll vanamutt oli!!! Aga kahjuks võttis selle tädi mees elaja kaussi ja viis eemale põõsastesse, kuhu see ilmselt siis ka ära suri. Minule jäi hinge okas.

Ja siis sai ka head paremat toitu maitsta. Ühes väikses kohakeses, kuhu olime ratastega saabunud, võtsime lõunat, mis oli nii suur, et võttis õhku ahmima. Ma polnud kunagi näinud nii suurt kogust Kreeka salatit ja nii rammusat fetajuustu tükki sellel. Aga hind oli selline, nagu igal pool. Ütlesin, et VAU! Meile kõigile meeldis. Kreeka köök. Vahemärkusena lisan, et mul on saanud kreeka köögist aga korralik siiber. Ma ei suuda süüa enam ei tzatzikit, pitat ega lukuumit.

Ja käisime ka kruiisil Tolo - Hydra - Spetses - Tolo. Maksis kokku 32 euri ja kestis ühe päeva. Hydra saar on kuulus autovabaduse ja Leonhard Coheni järgi, kes seal pesitseb. Teda me ei näinud, aga küll autosid. Kohe sadamas. Aga ilmselt meil "vedas", sest oli prügiauto, mis vahel saarel ikka toimetab. Hydra saarel randa kui sellist pole. Naljakas, et kohalikud võtavad ette laevareisi naabersaarele Spetsesele, et ujumas käia. Saab küll ka Hydral ujuda ja päris kiftis kohas. Kaljude peale on rajatud "rand" ja vette saab mööda redeleid :):):)

Saared olid toredad, tüüpilised Kreeka postkaardid - valge ja sinine.

Siis sai puhkus otsa, oli vääää-gaaa tore aeg!

Puhkus sai ka otsa sõna otseses mõttes, sest mõni päev pärast kojusaabumist oodati mind Ecocitizensi nädalasele seminarile Krioneris kui abiline. Köögitoimkonnas olemine pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga kuna olin päris kaua aega "töötu", pidin sellega leppima. No ega see midagi hullu polnudki, ainult vara tuli tõusta, et hommikusöögiks asjad ette valmistada. Ja tegelikult ei olnud midagi halba, sest sain koos seminarilistega süüa ja ringi reisida.

Tegemist oli üle-euroopalise keskkonnateemalise noorteüritusega - loengud, ekskursioonid ja teemaõhtud. Osales ka kaks inimest Eestist, lisaks mitmeid EVS-e üle ilma, sh üks Hollandi tüdruk, kes oli vabatahtlik siin Krioneris neli aastat tagasi.

Oli kibe tööaeg, alates hommikul 8.30-st kuni õhtul kella 01-ni välja umbes. Aga nägi palju toredaid inimesi. Minu vastu oli ka huvi suur, sest esindasin nö Krioneri vabatahtlikke ning tegin neile väikese tuuri alla matkarajale. Lisaks sai veel kord Delphis käia, seekord üle Korinthose lahe laevukesega. Muide, ekskursiooni ülesanne oli külastada ühte asulat, kes võitleb kavandavate tehaste vastu Korinthose lahes. Jube küll, mis saama hakkab, kui tõepoolest veeb tehased sinna rajatakse: laht sureb, sest temperatuur selles tõuseb ja täitub saastaga. Aga valitsus tahab Kreekast teha nr 1 energiatootja maa lõunapiirkonnas. Ja Kreekas pole ka keskkonnaministeeriumit ega midagi, mis suudaks ja saaks takistada selliseid hulle ärimeeste plaane.

No ja mina sattusin jälle kaamera ette, et a la ütle paar sõna, mis teete ja kes olete. Ühesõnaga Panos lükkas mind koos kahe teise kreekaoskajaga ajakirjaniku ette "lobisema".
Lisaks kohtusime Korinthose linnapeaga, ei midagi erilist, kõik me nokkisime enam-vähem. Poliitikute mittemidagiütlevat juttu on raske taluda, vastupidiselt külainimestele, kes tõeliselt õigluse ja puhta elukeskkonna eest lärmi löövad.

Aga käisime ka Kiatos ööpimeduses ujumas, sest nagu ikka, venis programm pikale, et varaõhtune rannamelu ööle edasi kandus.

Muidu oli hästi vahva aeg, muidugi lõpus ikka mõni jälle tönnis, et kõik sai läbi. Minu jaoks aga läks töö edasi, sest Maris saabus Krionerisse, et alustada lasteaia maalimist.

Kogu selle nädala, mil lasteaias toimetasime, oli tuuline ilm. Meil vedas, et sein, mida värvisime, asus hommikupoole ja lõunaajal varjus, nii et vahel oli ka jahedust tunda, koguni külma. Üldse selleaastane suvi, nagu kohalikud räägivad, on palju normaalsem olnud, kui eelmised. Pole nii palav. No palav on, aga mitte tapvalt. Töötasime kuni reedeni, mil saime asja valmis. Maris ei jäänud eriti rahule, et liiga kirju või nii. Mulle aga meeldis. Külaelanikud, kes meist mööda oma põldudele sõitsid, jäid ka vahel seisma ja küsisid, mida teeme.

Pärast maalingu valmimist sõitsime Kointhosesse Hana (EVS Slovakkia) kontserdile ja Anitška (EVS Tšehhi) sünnipäevale. Anitška on tänaseks, kui seda juttu räägin, juba Kreekast lahkunud. Sõitis Istanbuli ja pärast Prahasse ehk koju tagasi. Hana seevastu lahkub meiega samal ajal, kuid olla kuulda, et tuleb tagasi. Mida paljud vabatathlikud ka varem teinud on.

Jälle on olnud mõni aeg ilma tööta. Põllumeestel valmivad viinamarjad ja hetkel käib töö nende kuivatamiseks mõeldud restide ettevalmistamisega. Alates augusti keskelt algab neil aasta kibedaim tööperiood, mis kestab ligi kuu aega. Just rosinaviinamarjadega. Veiniviinamarjad võetkase hiljem ette, sest valmivad hiljem. Aga esimest korda elus nägin ehtsaid viinamarjaistandusi ja tänavu, nagu räägitakse, on hea viinamarjaaasta. Ja seda nägin ma ka oma silmaga.

AGA TÄNA SADAS ESIMEST KORDA ÜLE MÕNE KUU TAAS VIHMA!!! MÜRISTAS, MIS HIRMUS, AGA VIHMALÕHN ON NII HEA!!