Meteora

Meteora asub - nii imelik kui see ka ei ole - pealtnäha keset üsna mõttetut Kreekamaad - vähene asustus ja tööstus. Loomulikult on selles muljes süüdi ka augustikuu, kus kõik roheline on kõrbenud ja kuivanud. Ja siis see Meteora kerkib nagu ei-tea-kust. See, kuidas ta kaugusest järjest lähemale tuleb ning suuremaks muutub, on vaatamist väärt. Läksime sinna kolmekesi, sama kamp, mis Delfis - mina, Maris ja Gianis. Viimase Corollaga. Tee oli väga pikk ja palav. Korinthosest on ligi 450 km. Mina aga mängisin natuke ka ulakat, sest ei öelnud Panosele ega Athinale sõnagi, et kaheks päevaks ära sõidan ja veel nii kaugele. Arvasin, et kui teatan, et lähen reisile, annavad nad mulle äkki mingeid töid teha. Niisiis ei kõssanudki. Et kui mind vaja, eks nad siis helistavad.

Jõudsime Meteorasse ligi 5 ja poole tunniga. Öömaja leidsime esimesest kämpast Kastrakis, mis asub otse kaljude all. Kunagi ammustel aegadel laiunud nende kaljude vahel ürgmeri, sellest siis need kaljudki sellised.

Gianise näost oli näha, et tema oleks eelistanud mingit hotellituba, aga kuna kämpingu vagunelamu käest küsiti 10 euri nägu, olime väga rahul. Sest raha polnud meil kellelgi eriti palju. Selle hinna sees oli loomulikult ka dušš ja, mis meile väga meeldis, ka basseinikülastus. Sest oli piinavalt palav.

Otsustasime esimene päev asulates ringi vaadata ja teisel päeval kloostritesse ronida.

Kalambakas käisime söömas ja suveniire passimas. Midagi huvitavat ei olnud. Paljud asjad olid suunatud poolakatele, keda seal näis kõige rohkem olevat. Aga kelle jaoks see kasuka-väljanäitus mõeldud oli, jäigi arusaamatuks

Hommikul olime meie Marisega valmis seiklustele vastu astuma. Gianis, nagu kreekalsele kombeks tahtis ikka natuke kauem ärgata, kohvitada ja siis millalgi päeva peale teele asuda. Tegin talle selgeks, et me pole puhkusel, vaid tutvumas Meteoraga, milleks oli aega kella 17.00, pärast mida enamik kirikuid-kloostreid suletakse. Sai aru. Aga kohvitamine ikka ka oli.

Mõnes mõttes oli hea, et oli auto. Sai kiiesti edasi ja palavaga oleks raske marssida, sest vahemaad olid pikad. Samas jäi meil nägemata seljakotituristile mõeldud matkarajad kaljude vahel. Aga ok. Kõik põhikohad käisime läbi, enamikule sai autoga ka päris ligi. Kui kaljud jätsid väga sügava mulje, siis nendele ehitatud pühamud mitte eriti. Olen juba varem tähele pannud, et kreeklane ei oska eriti muuseumeid korraldada. Midagi eksponeeritud ei olnud ja nõnda need kirikud tundusid üsna igavatena. Kui oled tavaline turist, siis ainult vanadest säilinud dokumentidest ei piisa. Tahaks ikka teada, kuidas siia üles neid hooneid ehitati, mis siin tehti, kuidas elati. Midagi sellist teada ei saa. Aga vaated ümbrusele on kõike seda väärt, et Meteorat külastada.

Igas kloostris oli naistele nõue, et mitte šortsides ja mitte paljaste õlgadega. Minul oli seelik seljas, Maris pidi omale mingid naljakad ürbid selga ajama. Ja nii nõme...kreeklased said igale poole tasuta sisse, välismaalastelt rööviti iga külastuse eest 2 euri. Tegelikult arusaadav. Rahvamass Meteoral on ikka rohkem kui suur. Ühe korra üritasin ka kreeklast mängida, aga nunn, kes istus piletiputkas nägi ilmselt mind läbi ja pidin ka mina maksma. Äkki ma ütlsein grammatiliselt midagi jube-valesti. Ei tea.

Igale poole me ei läinudki, sest lõpuks tundusid kõik kloostrid ühesugused ja inimesi oli mee-le-tult.

Tagasiteel ei olnud enam nii palav, aga väsimus kallal see-eest. Jõudsin Krionerisse hilja öösel.
Panos ei olnud mulle kordagi helistanud. Õnneks. Järelikult mind ei otsitud. Aga rõdule minnes tabas mind Panos ja riiidles, miks ma enam vastuvõtva org-ga ei suhtle. Et miks ma ei teatanud, et ära lähen, et järgmine kord lõikab pea maha. Tundsin ennast süüdi, sest olingi ju. Aga kamoon, miks ta siis ei helistanud! Siis läksin muru niitma.