Vau, maavärin!

Panin tähele, et pole ammu enam blogisse uusi asju lisanud. Kuna ma juba ammu mõtlesin, et ei viitsi kirjutada, siis nüüd võtsin end jälle käsile, sest nii palju on toimunud. Aga seekord panen rohkem pilte.

Niisiis olen jäänud Krionerisse ainukeseks vabatahtlikuks. Hetkel tööd väga vähe, mis mulle väga sobib, sest ilmad on kreekalikult suvised ja kisub kogu aeg alla mere äärde. Õnneks on mul hea kohalikust sõber, kes iga päev Kiatos käib ja mindki randa toimetab.

Päris üksi ma siin villas ei ela. Taas on Kreekas käimas kunagine Läti vabatahtlik Ernestas, kes nüüd juba ligi kümmekond aastat Panosele it-alast tööd teeb. No aga ta leidis nüüd elamise Korinthoses, mis tähendab, et võin siia suurde majja üksi jääda. Päeval pole hullu, aga öösel tulevad nagunii kõik nähtud õudukad meelde. Sest ega Kreeka juuniööd pole valged vaid ikka pimedad.

Vahepeal oli Maris teinud tutvust kohaliku eestlanna Marinaga, keda Maris juhuslikult kohvikus kohtas. On siin abielus kreeklasega, aga ütleb, et Eestit ta ka ikka ei jäta. Suvi saab kodumaal veedetud.

Tuli vahepeal meelde, et siin Krioneris mõni vanainimene ära surnud. Ma ei tea, kes täpselt ja miks, aga see polegi huvitav. Lihtsalt tahtsin öelda, et kui Kreeka külades mõni maise tee lõpetab, peetakse matust vist küll terve päev ja kerkokell heliseb vahetpidamata. Ja kogu külarahvas on matusel koos. Vahel imestad, kui pikk rongkäik matuselistel on.

Veel enne kui meelest läheb, olen tähele pannud, et Kreeka kohvikute ja baaride teenindajad näevad välja nagu hilpharakad. Pole mingit stiili ( või on vastupidi mingi boheemlase stiil) ega nägu. No tegelikult näevad välja kui bordumaja töölised.

Ja veel tuli meelde, et kui Ateenas šopata, kohtab poemüüjatena ka noormehi, kes ostjaid abistavad. Au tööle! Eestis ei julgeks ükski endast heal arvamusel olev kutt riidepoodi ujukaid müüma minna. Ja suitsetajatel ka poed veab. Nendele on sageli olemas tuhatoosid, et kinga jalga proovides ei peaks suitsunälga kannatama.

Korra sai jah vahepeal Ateenas šoppamas käia, sest sain autoga ja oli päikeseprille vaja. Ma ju jõudsin oma eelmised uued ja kallid prillid ära kaotada. Unustasin autokatusele. Kreeklased on teatavasti patrioodid, aga kohtasin enne Ateenat kiirtoidukohas, et mitte alati. Lippu ei viitsita uuendada.

Prillidest veel. Ostsin uued tavalised prillid ka. Loodan, et kindlustus mulle selle suure väljamineku ka hüvitab. Saadan Prantsusmaale tähitud kirjakese oma tšekkidega. Ahah, ja kui Kreekas arsti vaja on, siis peab palju raha olema. Minu silmaarsti visiit maksis 40 eurot.

Päris üksi ma õhtuti villas ka pole. Meie igaõhtused külalised on Dimitris ja Giannis, kes Ernestasega suitsetavad. Aga nad on toredad. Alles hiljuti tõi Dimitris meile seakarbonaadi, ise toimetas ja küpsetas villa köögis. Valmis see öösel kell 12, mis kreeklastele päris normaalne õhtusöögi aeg.

Ja siis. Kaheksandal juunil pühapäeval käisin külas ühes külas, mille nimi on Panariti. Krionerist 15 km. Hirmkaunis kohas mägede ja mere vahel. Minu sõber Giannis näitas mulle oma 4-kuust koerakutsikat. Kui sellega jalutama läksime, märkasime tänaval majatrepil istuvat tädikest, kes omaette kordas a la Issand halasta, Issand halasta! Mõtlesime, et koera kardab. Siis saime ka ise aru, et mitte koera, vaid maavärinat pelgas. Sel hetkel tajusin tõesti, et maa minu jalge all kõigutas, nagu oleksin laevas. Mõned sekundid. Pärast mäletan, et olin jah varem kuulnud mürinat, aga mõtlesin, et oli auto. Väga põnev oli mul, saatsin koju sõnumi, et oli praegu maavärin ja olen elus. Jube lahe kogemus! Aga õudne ka. Kese oli Patra linna lähistel, minu kandist sadakond km lääne suunas Peloponnesosel. Mõni sai surma, mõni vigastada. 6,5 palli oli. Aga kohalikud ütlesid, et mägedes pole maavärinad nii ohtlikud kui "all".

Eelmisel nädalavahetusel olid Korinthose vabatahtlikud meil Krioneris ja andsid kahel päeval lasteetendusi, mida nad kuu aega olid harjutanud. Vähemalt oli külas jälle palju tegemist ja kärtsu-mürtsu. Nemad kõik elavad all linnas ja korter asub neil sellises kohas nagu pildilt paistab. Par excellance otse mere kaldal. Aga see on ka ainuke hea asi vist.

ÖÖl vastu vabatahtlike mid-term seminari Porose saarel äratas mind voodist üles tugev raputamine. Kogu villa rappus mõned sekundid. Unesegasena sain ikkagi aru, et tegu oli jälle maavärinaga. Õudu see minus ei tekitanudki, pigem jälle, et vau! See on ikka täitsa uskumatu, kui sinu maja väriseb. Olla olnud mingi 5 palliga, eelmise järeltõuge. Aga jäina ma pärast seda rahulikult magama ja hommikul ei mäletanudki, mid juhtunud oli. Alles siis, kui Ernestas küsis, kas tundsin, tuli see meelde. Tegelikult rohkem seda tunda vist küll ei tahaks. Maris olla all linnas koledasti ära ehmatanud. Ilmselt all panigi tugevamalt. Kese päris meie lähedal.

Aga siis tuli semanar. Olen esimest päeva kodus tagasi. Seminar oli Porose saarel, Pireausest kahe ja poole tunni laevatee kaugusel. Minu esimene Kreeka saar. Täpselt selline, nagu olin arvanud. Meil oli 4* hotell otse ranna ees. Neli päeva suplemist, taas totakaid mänge ja rühmatöid ja 50 vabatahtlikku. Kreekas on hetkel üldse ligi 100 EVS-i. Ja 50 vabatahtliku hulgas oli 3 eestlast.

Vahepeal sai Marisega Sparta kandis käidud - Mystras ja selle suurejooneline kindlus-linnak. Päev palav. Mõtlesime, et Kreeka sisemaal küll ikka ei tahaks elada. Kuhu selle palavusega ujuma minna???? Neli pole ju ka järvi nagu meil Eestis. Oh, Eesti! Nii igatsen koju. Preagu seal jaaniaeg. Ööd pole ollagi. Kes praegu Eestis on, peaks olema õnnelik. Unistan.