Kas Eesti pealinn on Oslo?

Täna on meil pidupäev, sest Krioneri vabatahtlikud, kes on alati "näljas ja paljas" olid palutud ülemuse Panose perekondlikule pidusöögile. Suur Nädal, nagu nad ülestõusmispühade-eelset nädalat nimetavad. Tähtsaim püha kreeka rahvale ja iseäranis usklikele.
Kiriklikud liturgiad algasid juba eelmise nädalal pühapäeval.

Kõikjal võis täheldada pühade-ettevalmistusi. Tänavad on ilustatud mune ja küünlaid kujutavate valguskaunistustega. Nagu meil jõuluaal. Poodidest saab osta erinevaid küünlaid ning muud atribuutikat.

Meie jaoks algas pühadeperiood neljapäeva õhtul kui kirikutes varaste hommikutundideni valmistati Jeesuse sarkofaagi ette. No sümboolselt. Lilledega. Panos näitas meile ettevalmistusi ühes Korinthose väikeses pühakojas.

Ateena jäi samal ajal inimtühjaks. Kui Korinthosesse sõitsime, tuli tee peal vastu miljonid autod, moodustades meeletu rivi. No kõik 200 000 Ateena autot kolisid inimestega kas saartele või sisemaale pühi pidama. Family gatherings.

Ka Maris tuli neljapäeval Krionerisse. Küpsetasime järgmisel päeval kana köögiviljadega, käisime vaatamas võimsat observatooriumit (sisse ei pääsenud, aga ronisime nagu 11-aastased külapoisid üle võrkaia, et hoonet lähemalt uurida) ning õhtul koos Panose perega sõitsime ühte piirkonna vanimasse kloostrisse liturgiale -- Jeesuse matusele.

Lechova klooster asub Krionerist ligi 3 km kaugusel ja ligi 1000 meetri peal mägedes. Ehitati ligi 1000 aastat tagasi. Läksime kella kaheksaks õhtul. Liturgia ise kestab ikka tunde, aga meie läksime viimasele tunnile. Imepisike kirik. Panose jutu järgi on siin kõik ehtne, ei mingit "turistidele".

Kreeka inimesed on usklik rahvas. Lapsed, noored, vanad. Kõik löövad hoolikalt risti ette. Kaks nunna laulsid igivanu, 1000- aastaseid psalme. Pikalt. Lein. Järgnevalt viidi surnud Kristuse epitaaf kirikust välja, järgnes rongkäik küünaldega. Mängiti maha dialoog, kus Kristus- kuningas - ootab majja sisselaskmist.

Laupäeval oli Krioneris nii paha ilm, et minulgi, kellel tavaliselt pilves ilm nurrumise ilma tähendab, oli mõttetu olemise tunne. Ainult hommikul sai pannkooke küpsetet ja maasikatoormoosi muljutet (sic!). Elasime homse söömaja nimel :)

Õhtul veidi enne kella 0.00 sõitsime Panose perega taas Lechovasse liturgiale. Pühendatud Jeesuse ülestõusimisele. Kõik inimesed olid end ehtinud parimatesse riietesse. Seekord "pääsesime" kergemalt. Kui eelnenud õhtul oli väljas rongkäigus kõndides hirmus külm, siis seekord olime vastavalt kogemusele end paksema vammusega varustanud. Aga kirikust välja tegevus seekord ei ulatunudki. Keset rõõmupsalme tulime kirikust välja ja soovisime kõigile "Χριστός ἀνέστη! Ἀληθῶς ἀνέστη! (Khristós Anésti! Alithós Anésti!). Ehk "Kristus on tõusnud! Tõesti, ta on tõusnud". Panos jagas kõigile meile punaseks värvitud mune ja küpsiseid. Siis koksisime. Alates tänasest edasi kuni 40 päeva öeldakse Kreekas "tere" asemel Χριστός ἀνέστη! Oli väga ilus!

Kõige kaunim oli aga traditsiooni lõpp. Koju minnes tuli säilitada tuli oma küünlas ning koduukse kohal tulega põletada rist. Meie koduuksel oli juba kolm risti tehtud, nii et me saime vaid neid üle teha. Oli väga ilus!

Pühapäeval oli ka ilm kole ja külm. Ma kujutan ette, külmem kui Eestis. Aga ootas ees suur söömapidu Panose kodus. Me Marisega tegime külakostiks ka värvimune, sibulakoortega. Ai, tulid ilusad! Andsime Athinale üle (Panose naine) veel soojad lihavõttemunad.

Lammas oli juba kella üheksast vardas. Panosel oli vardakeerutamiseks mehhanism, mis säästis meid selle keeramisest. Igas perekonnas grillitakse täna lammast, koos pea ja sabaga, lisaks eraldi soolikad ja maks-kops. Ja kreeka traditsiooniline muusika. Lamba eest hoolitses Panose isa.

Lauale kanti kõikvõimalikke kreeka toite, minu lemmikut, tza-tzikit, koguni kahes erinevas variandis. Lammas keerleb vardas ligi 5 tundi. Selle valmimist oodates pidasime elavat vestlust Panose isaga, kes uuris, kas Eesti pealinn on Oslo ja õpetas meile mõndagi kreeka rahvatantsust. Me siis seletasime, et Eesti pealinn on Tallinn. Tore papi!

Söömaaeg oli õnnis. Kõik hea-parem sai proovitud, ka soolik ja maks-kops. Aga Athina sibulapita oli üle kõige. Nämm!

Ja, vein oli NEMEAst, ühest kuulsamast Kreeka veinipiirkonnast, mis muide jääb meie, Korinthose regiooni. Ja ma jõin seda! Ma ütlesin neile siis, et olen methismeni. Et purjus. Kõik naersid! Kõik, kes me seal olime: mina, Maris, Panos, Athina, nende kaks pähklisilmset tirtsu, Panose vend Nikos ja vabatahtlik Kiatos Stefania Itaaliast ( kes ametlikult töötab Krioneris koos minuga). Oo hetk, viibi veel!

Ega seda munadevärvimist nii palju sel tähtsal pähapäeval Kreekas ei olegi. Eelneval õhtul saab jagatud punaseks värvitud mune ja näiteks ei ole neid isegi laual, nagu meil kodudes, et munad on pühapäeval kesksel kohal.

Aga, tõemeeli, kõht on siiani täis. Viva, Ellada!

Thelma & Louise

Tore, Panos lubas mind reedel poolest päevast Corinthosesse kaasa. Ja veelgi, sõidutas mind seda kuulsat kanalit vaatama ja Loutrakit külastama. Loutraki - Corinthosest ca 7 km kaugusel asuv kuurortlinn, kuhu Saksa turistid spadesse kogunevad.

Õhtul oli noortekas Ungari õhtu. Kolm ungarlast korraldasid. Kuna ma sõltun Corinthoses alati autojuhtidest, tuli mul pärast Ungarit minna koos teistega sellisesse baari nagu Fin. Kõik vabatahtlikud armastavad seda kohta: üliväike, ülerahvastatud, suitsu täis ja õues ukse taga pidev värske kala hais. Sellest loetelust meeldis mulle see viimane kõige rohkem ja enamasti püsisin väljaspool Fini.

Meil Marisega on pidev dilemma, mida nädalavahetuseti teha. Pärast pikka kaalumist, otsustasime laupäeval poolest päevast rongiga Xiloskastrosse minna. Minul tuli Kiato rongijaama pääsemiseks taas hääletada. Õnneks ma ei pidanudki kätt püsti ajama, kui üks valge minibuss kinni pidas. Seal olnud perekond omab Krioneris poodi ja tundsid minu kui vabatahtliku tee ääres ära. Viisid mind kenasti rongi peale.

Maris saabus kompaniiga, kahe ateenlasega, kellega rongis jutule oli saanud. Ta pidas neid algul välismaalasteks ja küsis teed. Tuli välja, et need kenad inimesed sõitsid ka Xilokastrosse nädalavahetust veetma ja panid ette meile linna näidata.

Xilokastro asub Kiatost 15 minuti rongisõidu kaugusel. Ka kuurort. Ilus rand ja helesinine vesi. Jalutasime mööda männimetsa/-parki. Pärast õhtul kodus lugesin, et see männisalu seal rannas on neil üks vaatamisväärsus :):):):):):) Kodune tunne oli küll.

Aga mis kõige parem, meie giidid tegid meile ka lõuna välja. Kuigi nad ei näe eriti kreeklaste moodi välja, sai sellest väljategemisest aru, et ikka helleenid. Külalislahkus. Sõime mingit kala. Ja, appi! Ma sõin esmakordselt feta juustu ja mulle maitses! Varem on selle lõhngi mulle täiesti talumatu olnud.

Ega seal Xilokastros muud vaadata olnudki. Pärast "kohustuslikku" frappéd jätsime oma heategijatega hüvasti ja läksime bussi peale. Kaasas kreeklaste visiitkaardid, et kunagi ehk veel kokku juhtuda. Mõlemad mehed käivad koos ühes matkaklubis ja armastavad reisida. Aga üldiselt nägid nad välja nagu sakslased. Vist põhjusel, et olid kõrgelt haritud intelligendid. No vähemalt sai tasuta süüa :) Me Marisega nagu Thelma & Louise.

Kiatos tuli mull jälle hääletada. Mure oli selles, et olin jäänud natuke hiljapeale. Kell juba 20.00 ning hakkas hämarduma. Olin enda jaoks korralikus ämbris, sest ülesminevaid autosid oli vähe ja nad ei pidanud kinni.

Siis pidas kummivilina saatel kinni mingi väike punane sportauto, mille juht mind ära lubas visata. Nägi imelik välja. Üks teine mees, kes eemal tänavakoeri toitis, hüüdis mulle :"Ei, ei, ära mine!" Mul hirm kurgus. Ütlesin autojuhile "ei taha" ja lõin ukse kinni.

Aga mis siis nüüd. Hakkasin variante mõtlema. Kutsuda takso, minna jala, helistada Panosele, edasi hääletada. Aga siis see koerasöötja tuli ja viskas mind Kionerisse. Ma kartsin teda ka, aga mul ei jäänud muud üle. Tegin juttu Kreeka presidendist ja muust kreeka lahedatest asjadest, et endast head muljet jätta.

Kui villa uksest sisse läksin, ei olnud Antje ja Philip veel lahkunud. Nad tahtsid minna Korinthosesse ühele raskeroki üritusele. Mul oli nii hea meel neid näha. Mul oli selline pääsemise tunne. Nüüd ei hääleta kohe tükk aega.

Sel nädalal algasid ettevalmistused kreeklaste suurimaks pühaks - munadepühaks. Jah, siin saame mune alles nüüd värvida, s.t pühapäeval.

Eile toimus juba esimene kirikumissa. Kirik meile nii lähedal, et kui tekstist aru saaks, võiks missast kodubalkonil osa võtta, sest preestri kõnelaul kajab igale poole. Ka praegu kuulen seda.

Olen põnevuses, kuidas kreeklased munadepühi tähistavad. Eks annan teada.

Olen prükkar

Kui eelmisel nädalal sain pühenduda matkarajale, mis vahetult jõe kõrval ja kõigile avatud, siis see nädal olen mänginud prükkarit. Panos käis esmaspäeval meie tööd hindamas. Ronisime temaga siis jõe äärde. Mina seletan, mida olen jõudnud seal teha ja kas see autokumm, mis maa sees kinni, ka välja tuleks tõmmata. Panos ütles ja, aga ma ei hakanud talle seletama, et ma tegelikult seda juba tulutult proovinud olin. Äkitselt lõppes matkarada sellega, et keegi oli teed rajades jõest traktoriga üle sõitnud. No, mis jõest me tegelikult räägime: vaevalt pahkluuni vesi ja meetrilaiune ojake. Aga ikkagi. Oli vaja otseteed läbi jõe. Algul tundus nagu oleks jõgi kinni aetud, aga õnneks oli ikkagi toru pandud. Panos lubas, et järgmisel nädalal saabub armee Korinthose vabatahtlikke sildu ehitama ning treppe rajama. See siis Panose järgi tähendab umbes kuu aja pärast.

Selle nädala ülesanne on mul aga - mõnus! - prügi korjata. Mitte avalikult matkarajalt, vaid hosteli matkarajalt, mis teeb tiiru ümber ühe mäemüraka. Tore, et kreeklastel need mäed ikka aegade algusest saadik olnud on. Nii hea on oma prügi kaljusrevalt alla loopida ja mure murtud. Enam seda ei tehta, aga kümme aastat tagasi küll. Ühe teise matkaraja üks mäkketõusev serv oli ajast aega ikka külarahva prügila olnud. Aastate tagant ära visatud sokid ja joped rippusid kuni selle nädalani puude okste vahel. No need puud, mis kaljuservast allpool kasvasid.

Minu ülesanne oli aga see prügila likvideerida! Naljanumber! Üksi, sest Antje oli reedel jalgrattaga Korinthosesse uhanud, seal kioskist midagi ostma läinud ja käinud väsimusest üle kõnnitee äärekivi uppi, nii et nikastas koledasti oma jala ära. Õhtul kodus näitas, jalg oli kaks korda suurem. Niisiis nädalatöödeks kõlbmatu, et mäeserval kõõluda ja kotte tassida. Philip on muidumees. Vahel teeb tööd, aga alati on end prügist eemale hoidnud. Tema palju ei räägi minuga. Ainult "ei" ja "jah" ja "ok" ja mõnikord "ahah". Mul on tunne, et tal on minu ees veidi piinlik. Või ei vaevu ta inglise keelt rääkima.

Ega mul selle prügikolla ameti vastu midagi polnudki. Sai omaette nahistatud, päikest võetud ja püksi tagataskus oli ikka mõni sedelike uute sõnadega. Oleks, et see jäätmekuhila maa peal asuks, aga oli ju mäeveerul, nii et prügini pääsemiseks tuli veidi ronida. Ja ikka sai kuivanud põõsaokstelt mõne kõrva- või mõne muu kiilu. Väikesest kriimustusest või kraapimisest ei pääsenud kordagi. No on seal tee peal ees! No pudeleid pole midagi korjata. Kõige nõmedamad on vanad riided ja kilekotid, mis juba nii iidsed, et sadadeks tükkideks lendavad. Ja seal on veel üht-teist jubedat, mida ma ei ütle, aga õnneks juba vana ja "kahjutu" (mähkmed nt).

Aga harjud ära. Hakkad nägema asju, mida kotti topid. Hm päris äge vaas! Võtaks koju ja peseks ära. Või oo, mis lahe kleit. Must ja paeltega. Peseks ära ja kingiks õele. Huvitav, mis ta ütleks. Siis aga taipasin peas kruvi kinni keerata ja ise enda üle naerda.
Prahi toppisin suurtesse kottidesse ning viisin "üles". Õnneks said kotid kiiresti täis. Kogusin neid ca kümmekond. Uhke vaadatagi. Kuna olin üksi, sain oma tööaega planeerida ka. Nii üks kott ja siis uimerdamist ja molutamist, s.t. pingsat mõttetegevust. Kuigi meie tööpäev on ametlikult seitse tundi, et tööta me keegi nii kaua. Prügitöö võttis päevas ehk kolm tundi. Seda uimerdamist oli ikka rohkem. Seepärast ma sellele nii viltu ei vaatagi, et sellise tegevuse kõrval on nii palju vaba aega. Homme loodan poolest päevast juba Korithosesse sõita.

Ja, appike, ma nägin madu-ussi! Vingerdas. Ligi poole meetri pikkune. Kuna kedagi lähedal polnud, ei karjunud. Muidu oleks kisama vist pistnud, et näidata, kuidas ma ikka ehmatasin. Ega ussi nägemine on ju suur luksus. See on imelik. Olles üksinda, ei sõimanud ma kordagi, kui kriimustada sain. Oleks teised juures olnud, oleks ilmselt mõne roppusega maha saanud.

Ja veel üks tore asi. Minust siis nüüd lõpuks sai Maria. Ma olin seda hetke juba oodanud. Panose isa, vana mees, ei suuda nagunii meelde jätta minu päris nime (ka eestlased ise tihtipeale mitte), siis olengi tema jaoks Maria. Hüüab mind nii. Imelik tunne see. Ma ei ole ju Maria, aga ma reageerin ikka.

Kadi mulle algul rääkis, et nagunii hakatakse mind Mariaks kutsuma, mida aga seni ei juhtunud. Kui esiteks tundus, et oleks nii tore olla lihtsalt Maria, nimega mida kõik teavad ja oskavad välja öelda, siis nüüd mõtlen, et oma nimi on ikka parim. Aga ma reageerin ikka ka Mariale.


Täna tegin esimese katse joonistada mõned näidised Krionieri lasteaia välisseinale. Leidsin internetist ka häid ideid. Mõne katsun veel joonistada ja siis viin näidata. Uskumatu, et nad neid vabatahtlikke ikka nii palju usaldavad, et lasevad mul, võõramaalasel, kelle kustiandest nad midagi ei jaga, täis maalida kogu lasteaia esikülg. Aga milline vastutus minu jaoks. Ootan, et Maris juba rutem Korinthosest tulema saab, et koos temaga joonistama hakata.

Ehh, uhhuduur. Hääletasin üksinda.

Tänasel pühapäeval, nagu olin juba varem maininud tahtsin Marise, Anitška ja Dimitrisega koos sõitma minna. Egas miskit, kreeklaste esimesel nädalapäeval, pühapäeval, ei ole ju ühistransporti Krionerist Kiatosse ja nii tuli hääletada. Ma pole seda varem mitte kunagi üksi teinud. Vaja minna Kiato rongijaama. Kiatosse jõudsin edukalt kahe vanamehega. Esimene viskas mind Soulisse ja teine Kiatosse. Tore vahepala, et kumbki ei mõistnud loomulikult inglise keelt. Sain head keelepraktikat. Oma esimese kogemuse põhjal on Kreekas hääletamine väga lihtne. Esimesed autod võtsid peale. Võib-olla on asi ka selles, et näen ju suhteliselt võõrapärane välja. Et autojuhtidele põnev või nii.

Korinthoses sain sõpradega kokku ja panime ajama ei-tea-kuhu suunas, sest Dimitrisel oli meile üllatus. Mina, kes ma kaardita reeglina kunagi ei reisi, mängisin Poirot`d ja ajasin jälgi, kuhu me sõidame. Tundus, et oleme üsna Epidavrose amfiteatri ligi. Tegin ettepaneku seda külastada. Dimitris ütles, et ei, see liiga kaugel. Kokkuvõttes see oligi üllatus, kui kohale jõudsime. Epidavrose amfiteater, saate aru! Seal, kus ette mängitud Sophoklest ja Aishylost. Suvel juuli alguses on mul kaval plaan minna sinna ühte etendust vaatama. Mängitakse nii, nagu kunagi antiikajal. Võimas teater. Ja kreeklased teadsid täpselt, kuidas ehitada ülihea akustikaga melupaika. Dimitris, kes suur ajaloohuviline, teadis rääkida, et II maailmasõja ajal tahtvat sakslased seda teatrit Saksamaale umbsiedlungitada. Aga neile selgitati, et siis kaoks kogu kajaefekt. Taas kord ümberringi imeilus loodus, ainult liiga palju inimesi.

Aga üllatus jätkus. Järgmine sihtpunkt oli Naphlio – kaunis kuurortlinn, pealegi Kreeka esimene pealinn. Selleks ajaks oli ilm muutunud palavaks. Linna kohal kaljul kõrgub võimas kindlus, milleni viib 999 trepiastet. Kõndisime need hirmsate piinadega ära. Nii palav oli. Selgus, et sisse me ei pääse, sest hakati sulgema. Kreekas on see üldse tavaline, et muuseumid ja atraktsioonid tehakse lahti varahommikul ja reeglina kella kolmeks on pidu läbi. Suvehooajal võib aga sageli ka hiljem sisse pääseda. Minul muret polnud, sest oma ISIC-kaardiga saan igale poole tasuta. Palavust võttis aga maha jalutuskäik randa. Oo, milline meri ja kui helesinine! Võrratu. Meie Marisega sulpsasime kohe varvastega sisse. Oleks ujukad kaasas, poleks kahtlust, et oleksime ujuma läinud. Vesi oli mõnus. Ujujaid oli teisigi. Kah turistid vist. Oivaline!

Edasi põrutasime Mükeenesse, mis minul näht, aga teistel tüdrukutel veel mitte. Mäletate, mis ma muuseumikellaaegade kohta ütlesin. Oligi juba suletud. Kuna Dimitris ise pärineb seal lähedalasuvast külast, sõidutas ta meid sinna. Vahepeatusega tema tuttava talupererahva juures. Perenaine pakkus meile eriliselt magusat kreeka magustoitu, tehtud viinamarjadest. See oli vahva külastus, näha tõelisi kreeka inimesi!

Dimitris näitas ka oma kunagist lapsepõlvekodu ja millised plaanid tal sellega tulevikus on. Ta lisas veel, et on palju kohti ja asju seal Mükeene kandis, mida turistid ei tea ning mida jagavad ainult kohalikud.

Unustasin veel ütlemata, et Kreekas on suviti möllanud suured tulekahjud, mitmed mäed olid rohelisest puhtad ja puud kuivanud.

Tore on külastada kohti, kuhu turistidel asja pole. Näiteks selle väikese küla Ajionori tavernas käisime söömas. Laud oli kreeka toidu all lookas. Tellisime muu hulgas tza-tzikit, „kuuma juustu”, salatit ja liha. Kahjuks oli liha talle oma ja mul hakkas hale. Kuigi maitses hästi. See „kuum juust” oli ka minu jaoks üllatav ja väga maitsev, kuigi olen nende kreeka kitsepiimajuustude suhtes alati kahtlev.

Vahepeal muljetasime erinevatel teemadel. Anitška jutustas oma kogemustest poole aasta jooksul Taize` kloostris Prantsusmaal. Meil Marisega idanes kohe plaan ka sinna mõneks ajaks minna. Minule piisaks mõnest nädalast, sest ega enam saa sellist pooleaastast „tööluusi” lubada nagu hetkel. Tore oli.

Kuna oli juba liiga hiline aeg minu jaoks Krionerisse tagasi hääletada (kõigepealt oleks tulnud võtta rong Kiatosse), siis oli Dimitris lahke mind koju sõidutama, sest muud võimalust polnud. Anitška polnud ka nagunii Krionerit varem näinud, ainult kuulunud, „kui tore ja mõnus seal ikka on”!

Õhtul helistas Villase Panos ja ütles, et oli kogu meie kogutud rämpsu ära visanud ja palus mind minna seda pildistama. Eino tore! Ma siis jalutasin prügikasti juurde, kergitasin ettevaatlikult selle kaant ning esmalt sisu hinnanud, klõpsutasin paar korda. Ma loodan, et keegi mind ei näinud prügikasti sisu pildistamas. Mõte selles, et kuna mul on fotokas, siis pean matkaradadel pilte tegema. Nagu pildid a la enne ja nüüd. Ja kuidas me töötame. Ja siis sellest suurest kogusest prügist ka. Ainult ma loodan, et ma pildistasin ikka õiget prügikasti ja õiget sisu. Muidu oleks küll narr. Aga minuga juhtub kogu aeg selliseid asju. Nagu minu isagagi, kes kord ema palvel pesu läks nööri pealt võtma ja võttis valed asjad.....

Kreeka fauna & flora

Tulin mõttele, et otsin veidike Eestit Kreeka loodusest. Seoses sellega jäid kaamera ette ka mõned teised Krioneri asukad. Siin on praegu mandlipuude ja sirelite õitseaeg.

Siin pildil on margareetad. Veidi suuremad kui meil, aga muru sees imelised.

Sirelid ei lõhna siin nii nagu meil kodus. Mingil määral on ka teistsugused, aga üldjoontes samad. Natuke hõredamad on ja neid pole palju nagu meil.

Ühe võilille leidsin alt matkarajalt. Kah teine vibalik ja kõhna, aga päris ikkagi.

Siis tuli vastu see eesel. Oles seda looma ennegi näinud, kui perenaine temaga ringi sõidab. On nagu auto eest mägedes. Santorinil pidavalt palju selliseid "vaatamisväärsussi" olema. Krioneris siis ka üks.

Selle valge lille nime ei tea, aga kangesti ilus on. Meil vist Eestis ka selline kasvamas.

Ja ristikhein on Kreekas hästi armas.

Olympiasangar

Eile käisin Olympias, kohas, kus algasid olümpiamängud ja peeti neid ligi 1000 aastat. Aukartustäratav number. Käisin reedesel tööpäeval ja üksi. Mul ei ole üksireisimise vastu mitte midagi, aga eelistanuks kompaniid. Aga midagi pole parata. Nädalavahetusel ei pääse ma Krionerist nii lihtsalt tulema ja tagasi ka ei saa, sest bussid ei sõida. Kui aga ikkagi tahan kuhugi minna, pean võtma vabaks päeva nädala sees ja töötama nädalavahetusel.


OK. Juba eelmisel nädalal, kui mul veel internet võtta oli, sai plaan tehtud ja rongiajad valmis vaadatud, et kuidas Olympiasse jõuda. Mul on tegelikult terve pikk nimekiri koostet, kuhu poole aastaga jõuda tahaks. Ja kõigepealt need turistikohad. Kiaoto on hea koht reiside alustamiseks, sest siit lähavad kiirrongid näiteks Ateenasse. Aga minul oli vaja sõita teisele poole. Rongipilet maksis 9.40 eurot, kolme ja poole tunni sõidu eest. Nagu Eestis enamvähem. Eks üksi minek ka rohkem sunnib takka mõtlema ja planeerima. Pärast saan süüdistada ainult ennast. Aga mul oli hea meel, et teekonna ette võtsin ja tundsin end kreeklasena. Vabaduse mõttes. Sõitsin, kuhu tahtsin. Rong oli muidugi "super". Nika-nõka. Ja lasi signaali kogu aeg, nii närvi ajas. Aga sõit tasus end ära, nägin nii palju. Meri on ikka nii helesinine. Ja läänepool on täiesti lage maa nagu Eestis. Mägesid pole. Silm kohe puhkas.


Lõpp-peatusest Pyrgose linnast ostsin enne Olympiarongile minekut maitsva tiropita (juustupirukas, see hästi pop Kreekas). Tasemel eurorong sõitis ligi 25 minutit. See rong ainult Pyrgose ja Olympia vahet sõidabki. Tee ääres hakkasid silma kreeklaste vähem või rohkem segamini õued ja majapidamised. Igaühes jooksid ringi kanad. Kus ruumi, ka kitsed ja lambad. Täielik agraarsus, aga nii tore! Ja veel, kas teadsite, et ka Kreekas kasutatakse kasvuhooneid?


Olympia asula elabki põhiliselt ainult oma turismindusest. Muistne asula kogub ju tuhandeid ja tuhandeid turiste. Loomulikult tuuakse sinna ka kõik kooliklassid. Minul siispääs jälle prii. Siinkohal veel kord: Kreekas kandke oma ISIC kaarti igal pool kaasas. Muidu sissepääs 6 eurot.


Kuna ka Kreekas on veel endiselt kevad, ei olnud kõik puud korralikult lehes. Kaunid mandlipuud õitsesid oma roosade õitega. Nii romantiline! Sume päev oli, veidi pilves, aga soe. Muistsed kreeklased teadsid täpselt, kuhu oma olümpiaküla rajada. Äärmiselt kaunis paik. Muidugi hetkel tumestab asja see, et eelmisel suvel olid sealkandis metsikud tulekahjud. Selle tagajärjed olid siiani näha.


Mis kõige toredam, Eesti suve lõhn on olustik oli. Ristik õitses täies ilus. Siinne ristik on hästi armas ja ümmarguste tuttidega.



Zeusi kunagine tempel jättis suurejoonelise mulje. Uskumatult võimsad sambad. Ja kui see tempel kunagi maavärina tagajärjel kokku kukkus, vajusid alla ka need sambad. See kivide rägastik on seal tänapäevani, nagu oleks see tempel alles nüüd hävinud.


Muuseumis ka vaba sissepääs. Mulle ja minu ISIC-kaardile. Selle muuseumi täht on Praxitelese Hermes. Retseptsioonist küsti, kust pärit olen. Ütlesin Eestist. Aa, Austria, tähendas meesterahvas laua tagant. Ei, ESTONIA! Estonia? Bravo! Räägid hästi kreeka keelt. Mina ajasin tagasi, sest olin ju lausunud vaid mõned kreekakeelsed sõnad. Aga mõjus!


Tagasi jälle rongitasin. Omamoodi tore, ikka nika-nõka see rong sõitis. Tulid jälle mäed ja Korinthos. Sõitsin Korinthosesse, et pärast Panosega koju saada. Nägin jälle noortekeskuse rahvast. Pühapäevaks neil mingi plaan. Lubasin kaasa lüüa. Hääletan Krionerist.

Marise Korinthose blogi:
www.sirama-sirama.blogspot.com

Olen väike perenaine

Internetti pole meil siin Krioneris olnud juba ligi nädal. Aga tänapäeva inimesel on seda veidi juba raske taluda. Selline tunne, et just praegu kõik maailma inimesed kirjutavad sulle tähtsaid kirju ja ootavad vastust paari päeva jooksul. Aga ma ei pääse oma meilidele ligi. Selle taga seisab ka minu väike ülesanne monteerida ära vana videomaterjal, sest inimene, kes mind juhendada oskaks, elab hetkel Prantsusmaal ja suhtlemine käib läbi msn-i.

Aga interneti pole sellepärast, et ikka need töötajad streigivad ja ei tööta. Ma ei pääse ju uurima ka, mida nad tahavad. Raha nagunii ja paremaid tingimusi. Mina neile ei maksa palka, aga ennäe! ka minu arvutist võeti võrk maha.

Aga paremast külest. Vahel on tore, kui ei sõltu internetist. Tahaks sellest e-maailmast üle olla. Nende minutite ja tundide asemel, mis ma muidu internetis veetsin, kasutan nüüd lugemiseks. Kuigi tahtsin oma kaasavõetud raamatu jätta nö mustadeks päevadeks, no kui pole mitte midagi teha, võtsin selle nüüd kätte. Ema soovitusel olin Kreekasse tarinud kunagise Eesti tippodaviskaja Friedrich Issaku mälestusteraamatu. Sellega selgus aga see mure, et on liiga lihtne lugemine. Lihtne ja põnev, nii et mina, kes ma olen aeglane lugeja, selle 300-lk raamatu kolme päevaga hakkama panen. (Hetkel on läbi kolmandik). Sellepärast olekski pidanud kaasa võtma midagi keerulisemat, et kauem aega võtaks. Aga pole hullu, siin eestikeelset kirjandust jagub. Nimelt on siin selline komme, et kõik vabatahtlikud, kes Krionerisse tulevad, jätavad oma kaasavõetud raamatu siia. Hetkel leiab riiulilt selliseid teoseid kui Jaan Kross „Tahtamaa”, Võrumaa pildiraamat, mida ma ei vaata (sest pildid Eestimaa suvest tekitavad minust koduigatsust), samuti „Sündmusteta suvi”. Neid oli veelgi. Mis tähendab, et enne mindgi on kaasmaalasi siin palju käinud. Aga kuidas ma emale ütlen, et jätan selle Issaku raamatu siia?! Ta on sellest raaamatust nii vaimustatud. Mina soovitan ka neile, kes lugeda ei armasta, võtta kätte see raamat. Hea mõnus ja vaimukas alustus. Ja kus juures paneb imestama, et juba 30-ndatel visati oda üle 70 meetri! Algul tehti trenni ju lausa kuuseritvade ja kividega. Polnud õigeid vahendeid ega juhendajaid. Ja saavutati tippklassi tulemusi. Uskumatu! Tore raamat, sealt leiab kõike.

Veel üks huvitav seik selle raamatuga. Mul on kaasas ka hunnik ristsõnu, mis kumakad kaasavaraks andsid. Esimeses ristsõnas, mille mõni päev tagasi kätte võtsin, küsiti endist odaviskajat. Issak oli!

Olen hakanud süüa tegema, mis mulle alati vastukarva on olnud. Esiteks nõuab seda minu kõht, sest siin pole väljas kuskil võimalik süüa. Söömise eest pean ma ise hoolt kandma. Ja ma ei taha elada ja süüa nagu tudeng! Praekartulid, makaronid, praekartulid, pakisupp. Öäk!
Õnneks praekartuliteni pole ma veel langenud. Võib-olla ka sellepärast, et pole kartulit nii palju. Olen need vähesed, mida siia tulles leidsin, kenasti hakkama pannud, aga ikka keetnud neid. Olid teised juba rohelised pealt, aga koorisin paksu koore maha, siis sai neist asja. Nüüd need varud otsas, pean hakkama uusi ostma. Ja ma koorisin kartuleid tavalise noaga!

Söögitegemise mõte minu meelest on tore selles, et saab teha nii palju korraga, kui tahad. Ja mina armastan palju süüa. Kokkamise on minu jaoks huvitavaks teinud see, et otsin internetist kreeka toidu retsepte, et neid proovida. Mõned olen juba tallele pannud ja kui Maris munadepühaks Krionerisse tuleb, teeme midagi kreekapärast süüa. Minu üheks unistuseks on keeta ka kaheksajalga. Siin on see pop. Aga selle keetmine täielik kunsttükk. Kui keedad liiga kaua, muutub selle elajase liha kummtihkeks. Peab õige hetke ära tabama. Aga kuskilt lugesin, et kui kaheksajalg on juba kummiks keedetud, lase veel keeda ja siis läheb pehmeks tagasi. Õudne on aga see, et pidavat keetes metsikult haisema, aga maitsema pärast hea.

Nii ma siin keedan ja küpsetan. Mis on veel minu puhul ime, et oma nõud pesen kohe ära, et ei jääks tolknema. Ei viitsi pärast tagasi minna neid pesema. Ehk mõjutab ka see, et elan võõraste inimestega ühe katuse all ja ei taha halvasti käituda. Teised jätavad küll oma nõud nädalateks.

Kuna interneti pole, möödub töötegemise aeg all matkarajal. Kõige toredam töö on jõe puhasatamine. Kohati on oja nii lehti täis langenud, et vaid nire pääseb läbi voolama. Siis võtan mina oma suure hargi ja tõstan vettinud puulehed kaldale ja vesi saab vabalt voolama hakata. Siis on nii hea tunne. Kohati on tunne, et kui radasid teen ja natuke kaevan, siis mis looduskaitse see on, kui segan nende tegelaste argipäevatoimetusi, kes seal mulla all elavad. Mõne olen kindlalt oma kõblaga ka teise ilma saatnud. Mul on selle pärast nii häbi ja paha, et seda kõblatööd ma küll hea meelega ei teeks.

Lasteaiaga on mul kokku lepitud, et hakkan maalima hoone esikülge. No jälle asi ei edene, sest internetist ei saa ainest koguda. Tegelikult tulin ühele heale mõttele joonistada sinna seinale aken, mida seal muidu ei ole. Maja esikülg, aga akent pole. Kui nad minu ideega päri, hakkan akent rajama.

Ma ei tee seda enam kunagi!

Tean nüüd, miks eile ja üleeile internetti polnud. Oli telekommunikatsioonitöötajate üleriigiline streik. Jälle. Kreeklased kogu aeg streigivad. Kord pole meil selle pärast elektrit, kord internetti. Täna polnud ka tükk aega võrguühendust. Nii, et kirjutasin jutu enne valmis.

Eile otsustasin terve päeva kodus olla ja kreekat õppida, sest Ateenasse jäi minemata. Tuulutamise mõttes tegin väikese promenaadi teel, kus jala varem käinud polnud. Hea kerge samm oli. Ja äkki ei tea miks tuli idee teha läbi see, mida kohalikud ei soovita ja mida vähesed on teinud – jalgrattaga Kiatosse ja tagasi. Kes olukorda ei tea, siis mõistmiseks, et tee on 15 km üks ots allamäge ja tagasi sama palju ülesmäge. Kuna meie hetkelised asukad villas on selle ära proovinud (Antje kavatseb seda sportimise ja soppamine mõttes korrata iga nädal!!!) ja aega võtnud, siis tundus ka mulle see pühapäev õige olema seda testida. Kui ma muidugi algselt kuulsin, et mõni on seda proovinud, pidasin neid kangelasteks. Nii ütlesin ka Antjele paar päeva tagasi, kui ta majja naases, et „You are a hero!”

Allaminek võttis tal ca 40 minutit ja ülestulek ligi 3 tundi. Kuna meil on siin Krioneris rattaid jalaga segada, valisin sellise, mis esimense väntamise jooksul koost lagunes. Mingid poldid ja hammasrattad jäid teele. Vahetasin välja parema vastu. Ja oligi väga hea.
Vaatasin kella, kell oli ca 15.00. Kui külast väljas, viis tee ainult allamäge. 15 km ei jooksul ei olnud vaja peaaegu kordagi pedaale talluda, ainult pidurit vajutada. Kuna mina olen väga ettevaatlik rattur ja kiirusest adrenaliini ei kogu, pidurdasin ikka kogu aeg, no nii mõõdukalt, et säiliks hea tempo. Sõit nagu autoga, istu ainult sadulas ja hoia kinni. Loomulikult ei ole siin jalgrattateid, ikka suure tee peal väntasin. Aga õnneks on teed liiga käänulised, et autojuhid saaksid oma masinate kiirust testida. Piibutasid mulle kui hullumeelsele ikka usinalt. Ma sõitsin ettevaatlikult, sest ei kasutanud kiivrit ja küljelt puhus metsik tuul. Mägede vahel lisaks tugev tõmbetuul. 15 km allamäge.

Kiatosse jõudsin tunni aja pärast. Kõik supermarketid kinni, aga ilm ilus ja soe. Üks kiosk oli avatud ja premeerisin ennast šokolaadiküpsistega. Käisin merd vaatamas, tormas teine, sellest ka see tuul. Tahtsin korraks pargipingil jalga puhata enne kui tagasiteed Kolgata mäele alustan, aga nägin neid musti mehi, kes Kiatos tänaval liikuvatele inimestele cd-plaate müüvad ja põgenesin igaks juhuks. Tol hetkel olin väga rahul ,et reisi ette võtsin.

Tagasiminek algas vaevaliselt, mida ma ka kartsin, kell oli 17.00. 500 meetrit pärast Kiatot oli võhm nii väljas nagu ussitan`d seenel[1]. 14 ja pool km veel, kuidas ma jaksan?! Palav oli, selg läks pea märjaks-märjaks. Õnneks oli tuul veidi vaibunud. Või parem, kui oleks rohkem puhunud, nii palav oli. Aga ma olin vapper. Seisatasin pea iga km järel, aga kordagi ei istunud maha. Kogu aeg arvutasin, et Kiatost on „ainult” 10 km Soulisse, kus on tore taverna ja seal võtan külma frappè (kreekapärane külm kohvijook jää ja vahuga). Mis kõige hullem, hakkasin omaette rääkima. Ja veel inglise keeles. Pigem küll mõttes, aga imelik ikka. Mõtlesin, kuidas oma kolgatat kergendada. Vasak-vasak, 1-2-3-4 vasak. Unustasin ütlemata, et väntamisest polnud juttugi. Kuigi tee tõuseb sujuvalt, on rattaga sõitmine kõige mõttetum. Jala saab kiiremini. Kogu tagasiteel väntasin vist alla 1 km. Ikka jala ülesmäge.

Kell 19.00 jõudsin tuiates Souli tevernasse. Ülejäänud viimased 5 km tundus olevat nohu. Aga olin ka otsakorral. Tavernas võtsin oma frappè ja puhkasin pooltunnikese vaadates koos külameestega jalgpalliülekannet. Kreeka mängis kellegagi, ei saanud aru, kellega.

Krionerisse tagasi on Soulist ca 5 km. Tagasiteed alustasin reipalt. Aga ennäe! Vaevalt mõni samm astutud kui tee ääres seisis Dimitrise auto koos omanikuga. Dimitris pidas mind hulluks nagu arvata oligi. Kahjuks oli ta teel allamäge Kiatosse. Jätsime hüvasti ja mõne hetke pärast ennäe! Giannis peatab auto kinni. Pidas mind jälle hulluks. Hakkasin seda siis ka ise uskuma. Pakkus mulle küüti. Kuna ratas pagasnikusse ära ei mahtunud, võttis Giannis ratta käekõrvale ja nii sõitsime paar kilomeetrit. Õnneks ei näinud seda vaatepilti ükski teine autojuht, sest sel hetkel autosid polnud. Kuna Giannis pidi oma koeri toitma minema, pani ta mu maha kohas, kus tee viis ainult allamäge, kohe-kohe Krioneri piiri lähedal. Olin tänulik. Siis saabusin koju. Oma sõiduriista toimetasin garaaži ja läksin tuppa riideid vahetama, et mitte külmetuda. Loodan, et jaksan homme voodist üles tõusta.


Olin endaga SI-GA-rahul, aga ma ei tee seda enam ku-na-gi!!!!


















[1] Palmet, Mati. Märkus aastast 2007.

Kuulen hääli...

Kui saaks kuidagi edasi anda ka helisid, mis siin kostuvad. Ma mõtlen Krionerit. Kui ma praegu ei eksi, siis nädalavahetuseti lüüakse kirikukelli. Täna, laupäeval näiteks veidi pärast kella 16.00. Kas see tähendab, et õige aeg oleks olnud kell 16.00, aga kuna Kreekas kõik käib hilinemisega, siis hilines ilmselt ka kellahelin. Vahel helistatakse kelli minu meelest täiesti suvalistel kellaaegadel. Ja mida tahaks edasi anda, on selle kellalöömise rütm. Kellalööjal peab ilmselt hea rütmitaju olema, minu arvates ei eksi ta kordagi. Ühesõnaga rütm siis selline, ma üritan piltlikult seda edasi anda:

Tam-tam-ta-a tam-tam-ta-a tam-tam-tam-tam-tam-tam-ta-a ehk siis midagi sellist nagu: i-sa-maa i-sa-maa i-sa-maa-mu ko-du-ma-a. Vaat sedasi lööb kellamees Krioneris. Andgu mulle ortodokssed andeks, kui see naeruväärsena tundub. Nagunii on sellel rütmil mingi kindel alus, aga võrreldes Eesti kerkokellakajaga, on siinne pigem marssimine.

Teine põnev heli ja samas väga tüütu, tuleb peaaegu igal hommikul külavaheteedelt, kui mustlased autodest oma kaupa müüvad. Sõidavad autoga mööda küla ringi ja valjuhääldist kuulutavad, mida head-paremat neil pakkuda on. No nii kartulit, köögitarbeid jne. Ja nad käivad nii vara hommikul! Lõugavad. Esimest korda seda kuuldes, ei saanud ma aru, mis toimub. Ekskursioon, kellelgi mängib raadio? Mõnest autost kostub ka sellist lõbusat, koomilist ja meloodilist mulinat. Aga seda ma ei tea, kuidas neil äri läheb.

Eile käisin taas Corinthoses, et süüa osta ja Rannakorteri asukaid külastada. Olid teise kenasti korda seadnud. Mingid töömehed parandasid just akent, kui sisse astusin. Sai juteldud ja naljagi visatud, aga tuli mõelda ka tähtsamale, poodlemisele. Siinne säästumarket AB ehk Alfa Vita on igal juhul etem kui meitel Eestis. Tegelikult ma ei teagi, kas tegemist on SÄÄSTU- või millegi muu marketiga, aga see on koht, kust kõik corinthoslased ja vabatahlikud süüa ostavad. Kena pood. Ostsin lisaks muule ka kenakese oliiviõlipudeli, et kodus ise vaaritada. Kokku läks kõik see tavaar maksma 31 eurot, ehk pea üks kolmandik minu kuu eelarvest. Aga loodan sellega tüki aega läbi ajada. Ja oh! tšekid tuleb alles hoida, et need hiljem organistatsioonile anda. See tõendab, et olen ostnud süüa 100 euro eest kuus. Kui kogun vähem tsekke, no nii rahasäästmiseks või pole neid tsekke kõikidelt turumuttidelt saanud, võib juhtuda, et järgmisel kuul saan vähem raha. Niisiis, et koguda 100 euro eest tsekke, tuleb küsida neid ka teistelt, kellel neid vaja pole. Eelmine kuu olin tsekkidega kenasti plussis, kuna Skandinaavia keeleõppurid Krioneris ostsid kõik mäed- ja linnad kokku ja andsid tsekid mulle.

Kui poodeldud, läksin linna peale laiama, sest teised pidid noortekeskusesse tööle jääma. Laiamine tähendas seda, et ostsin Kreeka šokolaadi ja käisin mööda linna, et leida plätusid, lebomatti jne. Aga midagi säärast silma ei hakanud. Silma hakkas see, et Kreekas on hästi palju apteeke ja selline tegelane nagu Käsna-Kalle on hästi pop. (Nii õudne nimi!) Minu Krionieri voodipeatsis on ka kümmekond Käsna- Kallet, õnneks ainult kleepekate näol. Selline imelik kahe esihambaga jube tegelane!

Õhtul toimus Corinthose noortekas pidu. Muusikat mängis keegi DJ Jorgos. Ja head muusikat lasi, tõsiselt! Ma kardsin kõige hullemat, et mingi disko, aga oli selline mõnus tšill-aut. Tore on ka see, et kreeklased eriti ei tantsi. Minule see hästi sobib, sest ma pole just kõige suurem tantsulõvi. Sai mõned joogid tehtud. Tegelikult oli minu olek seal selle peo ajal see, et ootasin küüti Krionerisse. Panos ütles, et lõpetab umbes kell 00.00, aga koju hakkasime minema kaks tundi hiljem. Seal oli hästi palju toredaid inimesi.

Täna pidin jälle Corinthosesse saama, et seal ööbida ja siis järgmisel päeval Ateenasse Acropolisele minna. Juhtus aga see, et küsisin täna Panose käest, kas ta Kiato poole on liikumas, et tahaks Corinthosesse ja siis homme Ateenasse. Ma idioot!!! Ta muidugi kohe küsis, et kus ma seal Corinthoses siis ööbin ka. Mina ausalt, et Rannakorteris. Aga vabatahtlikel on rangelt keelatud üksteise pool ööbimas käia. Loomulikult pani ta sellele veto peale. Kui ma poleks talle rääkima läinud, oleks pidanud häälega minema, sest Krionerist nädalavahetusel busse ei lähe. Ma olin ikka nii loll, et rääkisin. Oleks pidanud saladuskatte all minema. Nädalavahetused on ju meie enda teha. Ainus variant on võtta takso!!!!! Krionerist Kiato rongijaama, 15 eurot!!! Panos lubas mind selle taksotellimisega aidata. No aga mis teha, pean ise oma supi ära sööma.

Paremast külest vaadatuna, on täna hästi kehva ilm. Sain koristatud ja pesu pestud. Tahaks ka internetis veidi kolada, aga hetkel seda kirjutades, seda pole jälle. Niisiis õpin mõndagi kreeka keelest. Kõik imestavad, et kuidas ma ikka juba nii hästi kreeka keelt räägin. Ma ei saa sellest aru. Meil olid tunnid, ise õpin ka midagi ja kuulan. Ma tean päris palju sõnu, mida igapäevaelus kasutada, aga lauseid ei oska eriti moodustada. Ma siis lükkan sõnad, mida ma tean, ühe souvlaki (šašlõki) varda otsa ja ongi lause. Nagunii valesti, aga minust saadakse aru.
Ma olen nagu Endel Pärn. Ta ei pidanud viisi, aga oli omal ajal üks populaarsemaid opretinäitlejaid. Laulis kõik partiid kolmel noodil ja veidi retsiteerides. Mina teen sama kreeka keelega.


Veel huvitavat. Minuga võttis ühendust see kreeka keele õpetaja Ikaria saarelt, et tahaks ühte vabatahlikku, kes aitaks tal korraldada mõned näidistunnid interneti teel. Läbi Skype`i. Mina istun koolipingis Krioneris ja tema saarel oma keelekoolis. Me suhtleme läbi veebikaamera ja muu atribuutika. Mina kui katsejänes saan temalt mõned tasuta keeletunnid, millest ma ära ei raatsi küll öelda. Eks näis, mis saab.

Hetkel on Krioneris nii vihmane ja kõle nagu novembris Eestis. Internetti pole siiani. Hommikul avastasin, et olen koos oma jakiga pesumasinast läbi lasknud ka oma tele2 SIM-kaardi. Oli teine rinnataskus peidus, et taskute läbiotsimisel seda ei leidnud. Testisin seda telefonis ja töötas. See pesemine ei teinud talle midagi. Ma siis naljaga mõtlesin, et eks ma tahtnud SIM-kaardilt kõik mittevajaliku ära kustutada, nt mõned telefoninumbrid. Aga seda see Ariel ikka ei võtnud. Võib-olla väliskest sai natuke solberdatud.

Paha tuju, ilm kole. Ketšupipakk kukkus pükste peale ja seinale, mida Antje just värvinud oli. Pärast tuli välja, et sellest oli kasu, kuna seina pestes ilmusid sinna lahedad vöödid.

Küpsetan ahjus liha, mille eile ostsin. Ma tegelikult ei tea, mis liha see on, sest sellist sõna minu sõnaraamatus pole. Maitses hea. Veis vist.

Mis mulle ei meeldi....

...on see, et täna mingil kellaajal hakkas piinama koduigatsus. Mõtlesin, mida ma siin teen, milleks see mulle kasulik on, minu senine areng uudistetoimetajana peatub pooleks aastaks, Eestis on põnevaid asju jne, jne. Mõtlesin, et pole siin eriti kellegagi rääkida. Need sakslased, kellega ühe katuse all elan, on veel suuremad erakud kui mina. Nad saavad omavahel suhelda emakeeles, lisaks räägivad kõik meiega kokkupuuuvad organistatsiooninimesed saksa keelt, nii et tunnen end veidi kõrvalejääjana. Et vahepeal on tulnud mõte öelda enschuldigung (ma ei tea täpselt, kuidas "vabandust" saksa keeles kirjutatakse), äkki räägiks natuke ka inglise keeles.

Tunnen end üksikuna, sest üks majaelanikest on väga omaette tegutseja, ta suitsetab paki sigarette päevas, alates 16-eluaastast on ta taimetoitlane ning 19-selt jättis kõrvale kõik loomsed toidud. Sööb kaunis kummalisi asju. Saan aru, tal loomadest kahju. Mul ka, aga ma tarbin liha, mune ja piima vaid nii palju, kui pean vajalikuks ja ei larista. Nii ju võib! Ma arvan, et sellest tal need pidevad maovalud. Ta küll ise ütleb, et tal kõht valutab, aga mis see mu ikka on. Ebatetvislik toitumine. Ta on tegelikult hästi tore ja armas tüdruk, abivalmis ja lahke. Käib üksi pikkadel matkadel ja talle meeldib see. Ta ei karda ka. Esimese nädala jooksul kadus meil ühel õhtul külast elekter ja oli juba pime. Ta oli ikka kuskil väljas, jõudis koju ja ei pabistnudki. Ma ei tea, kuidas ta tee koju leidis. Selline stepihunt. Väga omaette tegutseja.

Teine majaline on ka Berliinist. Tema oli siin aasta aega vabatahlikuks pool aastat tagasi ja nüüd tuli uuesti Leonardo da Vinci programmi raames. Ta on ka omaette tegutseja. Ta siin külas juba nö oma jope. On oma sõbrad ja kunded, kellel külas või motokrossil käia. Jäta endast mulje, kui inimesest, kes teeb nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ei ta muretse toidu pärast. Kui seda pole, siis millalgi ikka on. Ei viitsi eriti suhelda, sest emakeeles on palju mugavam. Selline mugav inimene. Aga tal on siin palju sõpru, kes tal külas käivad. Mina nende tegemistesse ei sekku. Teisest küljest on ka tema hästi armas ja tore inimene. Sõbralik ja ka suur omaette tegutseja. Arusaadav, ta on Krioneris elanud juba aasta, kõik tuttav ja kodune. Teab, mida teeb.

Ja teab, mis tööd temalt oodatakse.

Nii ma elan siin praegu. Olen nüüd kahel päeval "tööl" käinud. Rajame matkarada. Teerada on enamvähem paigas, see tuleb puhastada, astmed teha, prügi korjata, toolid-lauad ning sildid valmistada. Kui ütlen, et see on koht, kuhu kunagi külaelanikud oma prahi viskavad, on kõik selge. Kõike me välja ei "kraabi", aga et poleks midagi maa peal alles, mis silma riivaks. Eks see ronimine küngaste veerel ole ka veidi ohtlik. Kogu aeg peab meeles pidama, kus viibin, et alla ei sajaks. Kohati ei ole kohta, kuhu astuda ning varitseb oht alla libiseda. Esimesel päeva korjasime mõistagi prahti. Üritasin ka kuivanud oksi lõigata. Appi, kui nõme taim üks on! Okkad küljes ja jääb riiete külge kinni. Lisaks teeb haiget. Aga võib-olla on suvel hästi ilus ja lõhnav? Eks näis.

Täna sadas vihma. Läksin "tööle" mõttega olla hästi ettevaatlik, et märjaga on mäeküljed libedad. Kuna kõik oli vettinud, läksin pärast paari kotitäit kaupa koju.

Kuigi keeletunnid selleks korraks läbi, istun sageli ikka oma toas ja õpin. Imelik, aga ma teen seda täiesti vabatahtlikult ja mulle meeldib. Ma tahan seda keelt osata! Kuulan arvutist dialooge ja tuubin uusi sõnu. Eile õppisin, kuidas on "terav" ja "ohtlik" kreeka keeles. Praeguseks pole meeles enam, aga oma kogemusest "särgiga" tean, et jäävad millalgi meelde. Nimelt ajal kui õppisime riideid, ei jäänud mulle üldse meelde, kuidas on triiksärk (pukamiso). Hullumaja! Jätsin siis meelde, et midagi seoses pukiga. Polnud erilist kasu. Mingil ajal aga see sõna kinnistus. Ma ei tea küll miks kreeklased oma triiksärke pukamisodeks on nimetanud, aga ma olen neile selle praeguseks juba andestanud.