Reedel kasutasin juhust ja läksin Corinthosesse, 25 km Kryonerist, lähim suur linn. Tänapäeval on kaks Corinthost, üks praegune linn ja ca 7 km kaugusel antiikne Corinthos, mis omal ajal oli strateegiliselt tähtis kaubalinn. Seal kaljudel asub vana kindlus, lisaks Apollo ja Aphrodite templid, millest pole palju alles. Hetkel pole sinna üles jõudnud minna. Corinthosest ostsin supermarketist neli kotitäit süüa. Ei, ma ei ole suur kilekotitarbija, aga seal poes panid müüjad ise kõik kottidesse ära, s.t seal veel loodussäästliku majandamist ei tunta. Ühes marketis müüjad isegi suitsetasid, teatavasti on suitsetamine Kreekasväga in .
Hetkel elame Kryoneris (tõlkes „külmad veed”) noortekeskuse villas kolmekesi, mina ja kaks sakslast, siin Leonardo da Vinci projekti raames. Eile, s.t laupäeval olime külla kutsutud ühte teise noortekeskusesse Kiatost edasi Krinesi külla. Kiatosse saime autoga, sest Panos, noortekeskuste eestvedaja, elab Kryoneris ja läks tol päeval Kiatosse poodlema. Krineses töötavad ka vabatahlikud nii siit kui sealtpoolt Euroopat. Ära minnes plaanisime kõndida kuni Kiatoni, võib-olla mingi 3 km ja siis koju hääletada. Kreekas pidavat see lihtne olema, kuigi on keelatud. No aga kui sa ei hääleta, ei ole sa õige vabatahtlik :)
Aga poolel teel Kiatosse otsustasid sakslased shortcuti kasuks, ehk jalutada üle mägede koju tagasi!? Kuna ma ei tahtnud eralduda, läksin kaasa ja algselt polnudki midagi eriti pabistada, et vaatame, kuhu välja jõuame. Üle Kreeka mägede. Need on liivakaljud vähese taimestiku ja talurahva viinamarjaistandustega in the middle of nowhere. Marssisime mägiteedel üles ja alla, isegi kohati naturaalselt ronides, kus teed ei läinud. Ekslemist oli päris palju, ikkagi ligi 20 km koju tagasi. Kuni päike säras polnud muret. Päike aga ei sära ka Kreekas lõputult ning minu optimismus jõuda kuhugi enne loojangut jäigi ainult unistuseks. Varsti oli täitsa pime ja meie ikka veel keset mägesid ja orge ning ei tea, kus. Nojah Philipp lohutas, et Kryoneri asub selle mäe taga seal kauguses. Appi! Mul oli tõsine hirm jääda ööseks mägedesse. Eesmärk oli leida tee mäetippu. Aga leidsime ja viimaks jõudsime ka naaberkülla, kus istusime tavernasse maha ja olime õnnelikud. Mägedes oli sama tunne, mis meestel Peipsi pääl, kui lõpuks kõlas „Maa, kurat!” või midagi sellist. Vaat selline kergendustunne oli!
Tavernas võtsime ette tõsise pidusöögi. Teel koju sattus ränduritele peale Philippi sõber Dimitris ja „viskas” meid autokasti. Sõitisme nagu lahtises autos koduvärava ette.
Aga kroonlühtri asemel jäi isegi küünal süütamata.
Pühapäeval käisime kohalikus tavernas ka. Kreekas on kombeks tuua kõige kõrvale ka veeklaas. Minu küsimuse peale vastati, et küll ma suvel seda mõistma hakkan. Saate aru?
Ja leiba tuuakse ka põhimõtteliselt tasuta, see kuulub küll teeninduse sisse, aga arves kajastub see jootrahana. Kui tuuakse leib, see tähendab, et jootraha on millegagi arves ikka kaetud ka. Noja fetat süüakse siin, mis mulle kahjuks üldse ei maitse. No aga siis jääb raha millekski muuks. Üldse saan raha kokku 195 eurot kuus. Õnneks ei tule kulutada veele, mis meil on siin joodav, ja ka mitte sigarettidele, sest ma ei suitseta. See-eest kulub raha transpordile ja külapoe veidi kallimatele hindadele.
Põnev on siin ja ka see, eriti põhjamaalasele, et siin kasvavad õunte asemel apelsinid ja sidrunid. Korjan puu alt mitte õunu, vaid apelsine. Küll pole mul veel kogemust sellest, kas kohalikud puuviljad kuidagi paremini või teisiti maitsevad. Aga ehk pole hooaeg veel käes. Siin ju kevad, osa puid veel raaguski.
Hetkel elame Kryoneris (tõlkes „külmad veed”) noortekeskuse villas kolmekesi, mina ja kaks sakslast, siin Leonardo da Vinci projekti raames. Eile, s.t laupäeval olime külla kutsutud ühte teise noortekeskusesse Kiatost edasi Krinesi külla. Kiatosse saime autoga, sest Panos, noortekeskuste eestvedaja, elab Kryoneris ja läks tol päeval Kiatosse poodlema. Krineses töötavad ka vabatahlikud nii siit kui sealtpoolt Euroopat. Ära minnes plaanisime kõndida kuni Kiatoni, võib-olla mingi 3 km ja siis koju hääletada. Kreekas pidavat see lihtne olema, kuigi on keelatud. No aga kui sa ei hääleta, ei ole sa õige vabatahtlik :)
Aga poolel teel Kiatosse otsustasid sakslased shortcuti kasuks, ehk jalutada üle mägede koju tagasi!? Kuna ma ei tahtnud eralduda, läksin kaasa ja algselt polnudki midagi eriti pabistada, et vaatame, kuhu välja jõuame. Üle Kreeka mägede. Need on liivakaljud vähese taimestiku ja talurahva viinamarjaistandustega in the middle of nowhere. Marssisime mägiteedel üles ja alla, isegi kohati naturaalselt ronides, kus teed ei läinud. Ekslemist oli päris palju, ikkagi ligi 20 km koju tagasi. Kuni päike säras polnud muret. Päike aga ei sära ka Kreekas lõputult ning minu optimismus jõuda kuhugi enne loojangut jäigi ainult unistuseks. Varsti oli täitsa pime ja meie ikka veel keset mägesid ja orge ning ei tea, kus. Nojah Philipp lohutas, et Kryoneri asub selle mäe taga seal kauguses. Appi! Mul oli tõsine hirm jääda ööseks mägedesse. Eesmärk oli leida tee mäetippu. Aga leidsime ja viimaks jõudsime ka naaberkülla, kus istusime tavernasse maha ja olime õnnelikud. Mägedes oli sama tunne, mis meestel Peipsi pääl, kui lõpuks kõlas „Maa, kurat!” või midagi sellist. Vaat selline kergendustunne oli!
Tavernas võtsime ette tõsise pidusöögi. Teel koju sattus ränduritele peale Philippi sõber Dimitris ja „viskas” meid autokasti. Sõitisme nagu lahtises autos koduvärava ette.
Aga kroonlühtri asemel jäi isegi küünal süütamata.
Pühapäeval käisime kohalikus tavernas ka. Kreekas on kombeks tuua kõige kõrvale ka veeklaas. Minu küsimuse peale vastati, et küll ma suvel seda mõistma hakkan. Saate aru?
Ja leiba tuuakse ka põhimõtteliselt tasuta, see kuulub küll teeninduse sisse, aga arves kajastub see jootrahana. Kui tuuakse leib, see tähendab, et jootraha on millegagi arves ikka kaetud ka. Noja fetat süüakse siin, mis mulle kahjuks üldse ei maitse. No aga siis jääb raha millekski muuks. Üldse saan raha kokku 195 eurot kuus. Õnneks ei tule kulutada veele, mis meil on siin joodav, ja ka mitte sigarettidele, sest ma ei suitseta. See-eest kulub raha transpordile ja külapoe veidi kallimatele hindadele.
Põnev on siin ja ka see, eriti põhjamaalasele, et siin kasvavad õunte asemel apelsinid ja sidrunid. Korjan puu alt mitte õunu, vaid apelsine. Küll pole mul veel kogemust sellest, kas kohalikud puuviljad kuidagi paremini või teisiti maitsevad. Aga ehk pole hooaeg veel käes. Siin ju kevad, osa puid veel raaguski.
No comments:
Post a Comment