Ateenasse sõites ei olnud meil teel minigsuguseid ebameeldivusi, ei kottide kadumist ega mahajäämist. Veel mõnusam oli see, et Chech Airlines pakub endiselt toidupoolist, mis oli muidugi meeldiv üllatus.
Millised on eesootavad kuus kuud EVSi vabatahtlikuna Kreekas Kryoneri külas, 700 meetrit ülalpool merepinda? Eks näis. Kuna reisikirjeldus oli meil varem täpselt teada, ei tekkinud kohalejõudmisega mingeid probleeme. Mina, kes ma varem Kreekas, veel vähem lõunamaal käinud ei ole, vaatasin suu ammuli (päriselt oli vist ka suu ammuli) neid palmipuid majade aias. Need samad, mis meil kodudes poti sees kasvavad, aga sada korda suuremad. Täitsa ime kohe! Ja ilm oli selline nagu meil ehk maikuus. Kuigi kahetseda ei tulnud, et kodunt tulles kõige raskemad asjad – kampsun ja jakk, selga said. No muidugi, siis nagu turistile kohane, tuli hakata mägesid pildistama. Vaesed kreeklased, ise nad vist eriti aru ei saa, kui ilusad need mäed on. Nendel kannatab ju selle all kogu põllumajandus, lennuki aknastki oli näha, kui punased ja liivased mullad neil on.
Corinthos, linn, kuhu suundusime, olevat kunagi olnud tähtis asula. Vana nö antiikne Corinthos, asub aga linnast praegu väljas. Corinthoses elab ligi 40000 inimest, sealne noortekeskus asub vahetult mere kaldal. Vähe sellest, paljud selles tegutsevad vabatahtlikud elavad korterites, millest üks on merekaldale lähemal kui 15 meetrit. Pime oli, päris täpselt silm ei seletanud. Sellest noortekeskusest saab minu teekaaslase Marise tulevane töökoht.
Aga saabumise õhtul istusime me mõlemad suitsuvinest paksus noortekeskuses baaripuki otsas ja ootasime, et keegi meiega tegeleks. Kreekas on EL riikide seas kõige rohkem suitsetajaid, seda oli näha ka noortekeskuses, kus sigaret sigareti järel nii noored kui vanad tossutasid.
Kreeka on kallis maa. Näiteks kinopilet Corinthoses maksab 10 eurot. Absurd! Hinnad olevat kalliks läinud hetkest, kui tuli Euroraha.
Õhtul jõudsime Kryonerisse. Teel külla läbisime mitu küla, mis kokku moodustavad nagu ühe linna, sest ühest külast teise jõudmise tunneb ära vaid siltide järgi. Kui neid tähele ei pane, tundub, et tegu on lihtsalt ühe linna peatänavaga.
Kõige kiftim (mitte arvestada saksakeeselt tõlget sõnale) oli tee Kiato linnast ülesse Kryoserisse. Sinka-vonka. Üleval avanes suurepärane vaade Corinthosele. Minu hinnangul polnud sellist imet näha ka Viini linna kõrgelt vaadates.
Kryoneri, väike küla, 1000 inimest ja ...mm..üks, kaks, kolm, neli, viis poodi, kui ma nüüd ei eksi. Eks hommikul sai kohe kõik selgeks tehtud. Küla on mäe peal ja selline tunne, et sealsel elanikkonnal on ehk juba jalalabade ehitus teine kui meil, sest tuleb neil ju igapäevaselt mäest üles ja alla kõndida. Meie elukoht, valge villa, armas majake kolme toaga, lisaks noortekeskus. Arvutid ja internet. Hetkel naudin wifi võimalusi. E-Kreeka, pole midagi öelda. Külas, kus 1997. aastal kuuldi esimest korda selisest ilmaimest kui „näitus”, - inimesed tulevad pilte vaatama, mis seintele üles riputet ja nende kohta midagi arvama- on täna olemas wifi, aga seda tänu noorteorganistatsioonile Filoxenia, kelle peakorter siin Kryoneris asub.
Millised on eesootavad kuus kuud EVSi vabatahtlikuna Kreekas Kryoneri külas, 700 meetrit ülalpool merepinda? Eks näis. Kuna reisikirjeldus oli meil varem täpselt teada, ei tekkinud kohalejõudmisega mingeid probleeme. Mina, kes ma varem Kreekas, veel vähem lõunamaal käinud ei ole, vaatasin suu ammuli (päriselt oli vist ka suu ammuli) neid palmipuid majade aias. Need samad, mis meil kodudes poti sees kasvavad, aga sada korda suuremad. Täitsa ime kohe! Ja ilm oli selline nagu meil ehk maikuus. Kuigi kahetseda ei tulnud, et kodunt tulles kõige raskemad asjad – kampsun ja jakk, selga said. No muidugi, siis nagu turistile kohane, tuli hakata mägesid pildistama. Vaesed kreeklased, ise nad vist eriti aru ei saa, kui ilusad need mäed on. Nendel kannatab ju selle all kogu põllumajandus, lennuki aknastki oli näha, kui punased ja liivased mullad neil on.
Corinthos, linn, kuhu suundusime, olevat kunagi olnud tähtis asula. Vana nö antiikne Corinthos, asub aga linnast praegu väljas. Corinthoses elab ligi 40000 inimest, sealne noortekeskus asub vahetult mere kaldal. Vähe sellest, paljud selles tegutsevad vabatahtlikud elavad korterites, millest üks on merekaldale lähemal kui 15 meetrit. Pime oli, päris täpselt silm ei seletanud. Sellest noortekeskusest saab minu teekaaslase Marise tulevane töökoht.
Aga saabumise õhtul istusime me mõlemad suitsuvinest paksus noortekeskuses baaripuki otsas ja ootasime, et keegi meiega tegeleks. Kreekas on EL riikide seas kõige rohkem suitsetajaid, seda oli näha ka noortekeskuses, kus sigaret sigareti järel nii noored kui vanad tossutasid.
Kreeka on kallis maa. Näiteks kinopilet Corinthoses maksab 10 eurot. Absurd! Hinnad olevat kalliks läinud hetkest, kui tuli Euroraha.
Õhtul jõudsime Kryonerisse. Teel külla läbisime mitu küla, mis kokku moodustavad nagu ühe linna, sest ühest külast teise jõudmise tunneb ära vaid siltide järgi. Kui neid tähele ei pane, tundub, et tegu on lihtsalt ühe linna peatänavaga.
Kõige kiftim (mitte arvestada saksakeeselt tõlget sõnale) oli tee Kiato linnast ülesse Kryoserisse. Sinka-vonka. Üleval avanes suurepärane vaade Corinthosele. Minu hinnangul polnud sellist imet näha ka Viini linna kõrgelt vaadates.
Kryoneri, väike küla, 1000 inimest ja ...mm..üks, kaks, kolm, neli, viis poodi, kui ma nüüd ei eksi. Eks hommikul sai kohe kõik selgeks tehtud. Küla on mäe peal ja selline tunne, et sealsel elanikkonnal on ehk juba jalalabade ehitus teine kui meil, sest tuleb neil ju igapäevaselt mäest üles ja alla kõndida. Meie elukoht, valge villa, armas majake kolme toaga, lisaks noortekeskus. Arvutid ja internet. Hetkel naudin wifi võimalusi. E-Kreeka, pole midagi öelda. Külas, kus 1997. aastal kuuldi esimest korda selisest ilmaimest kui „näitus”, - inimesed tulevad pilte vaatama, mis seintele üles riputet ja nende kohta midagi arvama- on täna olemas wifi, aga seda tänu noorteorganistatsioonile Filoxenia, kelle peakorter siin Kryoneris asub.
No comments:
Post a Comment