Nii palju tööd!!!

Täna toimus lõpuks koosolek, mis selgitas minu tulevasi tööülesandeid ja võimalusi. Panos kui Filoxenia vaime isa selgitas olukorda. Krioneris tuleb välja on nii palju huvitavat. Lisaks Filoxeniale on siin observatoorium, suurima teleskoobiga Kreekas, samuti vana veski ja üheksa hauakambrit (mida ma seni näinud ei ole). Noored inimesed kogunevad mingisugusesse kooskäimise kohta, kus saab õlut osta ja näiteks arvutis aega surnuks lüüa. Mingi ma kujutan ette midagi kultuurikeskuse laadset. Pole sinna veel oma nina toppinud, aga oleks vist vaja küll kohalikke tundma õppida. Siin on ka väike tänapäevane amfiteater, kus saab üritusi korraldada. Ka on mitmeid aastaid tagasi peetud kontserte kuulsate Kreeka artistida osavõtul. Üks neist, hetkel nime ei mäleta, olevat lausa minu toas ööbinud. Lahe, mis :)

Hästi, sain aru, et mõni päev nädalas tuleb mul hakata toimetama kohalikus lasteaias. Hakkan ilmselt seal õuealal ühte aeda maalima. Minu küsimuse peale, kas lasteaias ka mõni muusikainstrument on, öeldi: "Loomulikut!". Lasteaia direktor avas kapiukse ja sealt vaatasid vastu kümmekond tamburiini. Mida nendega peale hakata?! Aga ok, mõtlen midagi välja.

Suurem töö on toimetada matkaradade kallal. Kunagi ammustel aegadel kuni 1960-ndateni kasutasid kohalikud elanikud jõekest veevõtukohana. Kui aga vesi majja sai, jäid ojakõrvased rajad unustusse, mida nüüd vabatahtlike abiga taastada tahetakse. Seal on väga ilus. Kujutan ette, kui veel puud lehte lähevad....

Matkarada ei ole lõplikult taastatud. Ülejaanud osa jääbki ilmselt ka minu kanda. Kõndisime täna raja lõpuni, hea et konti ei murnud. Kohati oli läbipääs pea võimatu. Aga jõudsime selle keskaegse sillani, milleni pidimegi jõudma. Kust otsast alata selle matkaraja korrastamisega?! Aga ok, mõtlen midagi välja.

Pahupoolest

Vahepeal on siinkandis palju ebameeldivat juhutnud. Eelmisel nädalavahetusel murdsid vargad sisse Corinthose noortekeskuse vabatahtlike rannakorterisse. Tulid läbi akna tuppa ja viisid minema fotoaparaate, hulga raha ja mp3-mängijaid. Eesti tüdruku Marise asjad olid õnneks alles. Kuigi ise viibin pidevalt Krioneris (vahetasin mingil ajal "y" "i" vastu :), suhtlesin Marisega arvuti ja telefoni teel. Kurvad hetked, tüdrukud endast väljas, ähvardavad koju sõita ja nutavad päev läbi. Emiotsionaalselt väga raske aeg. Jäi mulje, nagu polekski kedagi neile appi tõttamas. Milleks kõik need ettevalmistavad koolitused ja poputused ette ja taha?! Kui on tõeliselt abi vaja, ei ole mentorit, kes esmalt peaks tuge ja nõu pakkuma. Mulle tundus, et algul oldi tüdrukutega suhteliselt ründaval seisukohal. Aga üks Slovakkia tüdruk kaotas kogu oma raha! Organisatsioon maksis talle avanssi, et ta saaks süüa osta. Järgmisel kuul saab siis vähem pappi selle eest. Õnneks on olemas Axa, sellega on kõik vabatahtlikud kindlustatud ning loodetavasti saavad hüvitise oma röövitud esemete eest. Käisin tüdrukuid ise vaatamas, olid juba toibumas. Tšehhi tüdruk oleks kohe nõus jalga laskma. Soovitasin tal seda mitte teha, tal jäb lihtsalt hea kogemus läbi tegemata. Täpsemalt juhtunust saab lugeda Marise blogist.

OK, ilmaolud pole ka Kreekas praegu kiita. Ma ei tea, milles asi, aga mul on kogu aeg külm. Majas on külm, muidugi aitab kütte sisselülitamine. Eks see ole see talvine rõskus. Ilmselt hakkan sellest külmatundest suvel puudust tundma. Ja nohu sain ka. Kurk oli juba enne veidi kähe. Ehk on asi selles, et mina kui põhjamaa inimene, tulin Kreekast sooja otsima, ei leidnud seda eest ja nüüd trotsin ilma. Täna oli aga juba balkonil soe istuda ja hea kreeka keelt õppida. Sellega on nii, et ei teagi, millal minu järgmised tunnid algavad, kui üldse midagi veel tuleb. Vähemalt sain nädalaga päris palju targemaks ja proovin igal viisil oma kõnesse kreekakeelseid sõnu lülitada. Panos ju räägib alati algul kreeka keeles, kui meile helistab. Nii kaua, kui meie mõistus otsas, siis läheb inglise peale üle. Ja kuu aja pärast peavad koosolekud juba kreeka keelest toimuma. Oehhh...!

ελληνικά

Alates nädala algusest osalen kreeka keele intensiivkursusel. Õpetajaks on mees, kes elab Ikaria saarel ja kellel on seal oma keeltekool. Pidavat olema üks parimaid õpetajaid üldse! Kuna tunnid olid alanud juba sel ajal, kui mina Ateenas seminaril viibisin, pidin rutuga järele õppima. Õpetaja kontrollis mu lugemist ja küsis mõned lihtsamad küsimused a la mis su nimi on, kust ma tulen. Seda ma enam-vähem oskasin kreeka keeles öelda. Õpetaja imestas, et teadsin, kuidas hääldada. Ma seletasin siis, et eks ma lugesin sõnaraamatuid, kus sõnad on ka ladina tähtedega sees. Kreeka keelel on ju oma tähestik. Raske. Ja keel ka raske. Siiani on meil olnud kolm tundi nädalas. Kas see peab ka paika, et keeleõpetaja on üks parimaid, võib vist öelda, et peab. Me räägime, joonistame ja näitleme.

Koos minuga osalevad tunnis üks minu sakslasest kaaslane ning kaks türgi poissi Corinthose projektist. Eile pärastlõunal jäid tunnid ära ja mul avanes võimalus Kiatosse sõita, et osaleda ühes kreeka tantsutunnis ja teha sisseoste. Suutsin ka monoglotist poemüüjale selgeks teha, et mul on vaja osta telefoni sim-kaart.

Täna hommikul jäid ka tunnid ära, sest otsustati sõita Nemeasse ja Mükeenesse. Päris vahva. Minul jälle kui ISIC kaardi omanikul kõik sissepääsud priid. Tänapäeva Nemea linn, mis kunagisest asulast veidi kõrval, on mittemidagiütlev. Turult aga ostsime ülimaitsvaid apelsine. Minu mäletamist mööda 50 eurosenti kilo!!

Mükeenes, kohas, mida kirjeldas juba Homeros, oli palju rahvast igast ilmamaa otsast. Kas pean lisama, et ka jaapanlased? :) Võimas kindlus (või selle jäänuk) ning kuulus lõvivärav.

Kogu tee sihtpunktidesse oli aegavõttev, sest teed ei ole ju sirged nagu meil Eestis, vaid mäest üles-alla sinka-vonka. Huvitav, kas kreeka keeles on üldse sellist sõna nagu "horisont" või "silmapiir" :) Uurin.

ATEENA

Mõni päev pärast Kreekasse saabumist olin palutud EVS vabatahtlike avaseminarile Ateenas. On-arrival seminar 18-23 märts puudutas kõiki äsja Kreekasse saabunud vabatahtlikke. Vähe sellest, et seminar leidis aset metropolis nimega Ateena, olid kõik 44 vabatahtlikku majutatud 5* hotelli päris pealinna südame lähistel.
Meid poputati hea ja parema söögikraamiga viis korda päevas ja selle asemel, et korraldada loenguid ja vestlusi, möödus aeg mängides erinevaid mänge ja lahendades ülesandeid. Nii nagu algklassides. Kuigi ma pole suur seltskonnamängude austaja ega suur sõbruneja lühikese aja jooksul, olid mõned vahvad ülesanded siiski, mis ka mind paelusid.

Näiteks pidid grupid leiutama olemasolevatest materjalidest toorele munale lennumasina. Eesmärk oli lennutada toores muna üks korrusevahe allpoole nii, et muna terveks jääb. Vahenditeks kolm õhupalli, aknateip, kilekott, tükk nööri ja puupulgad. Edasi mõelge ise. Igatahes kellegi muna katki ei kukkunud.

Lisaks oli vahva filmitegemine, mis selle väljamõtlemise ajal sugugi lahe ei tundunud. Kolm minutit pikkuseks ja tekst kreeka keeles. Meie ideeks oli rääkida lugu kahest välismaalasest, kes ei mõista kreeklaste olemust. Nende juurde saabub jumalanna Ateena, otse Akropoliselt ning näitab neile sketše kreeklaste elulaadist. Hotelli aknast oli Akropolis kenasti näha, aga kuna päike säras otse selle kohal, jäi kaader Akropolisest nõrgaks. Ma pole vist elu jooksul kunagi midagi nii diletantlikku teinud. Mis meelde jääb, on see, et filmimise ajal sai kõvasti nalja. Kuna meie grupis oli mõni parem kreeka keele oskaja ka, siis sai tema meile kreekakeelsed sõnad suhu panna. Meie lihtsalt ütlesime neid, ilma, et täpselt aru saaks, mida.
Nimetasime projekti Ed Wood Productionsiks.

Ühel päeval õppisime Kreeka rahvatantsu. Nende kolme tunni jooksul väsitati meid korralikult ära. Sammude põhjal, mida meile õpetati, võin öelda, et Eesti tants on veidi elavam, mitmekesisem ja kiirem. Aga see kursus oli vahva ja sai midagi huvitavat juurde õpitud. Ja see Kreeka rahvatants näeb päris kena välja, kui ühiselt teha. Pea meeles, käisivarred väsivad kõigepealt, sest tantsitakse nö kaelakuti.

Mis aga oleks kõige vajalikum olnud, sellele eriti tähelepanu ei pööratud. Nimelt oleks olnud huvitav rohkem teada saada teiste projektidest. Midagi ikka koorus ka. Paljud vabatahtlikud töötavad lastega või puuetega inimestega. Mõni aga jälle tegeleb looduskaitsega, turisminduse ja merekilpkonnadega. Teised jälle hipoteraapia või kreeka rahvapillide valmistamisega.

Kui mainisin enne, et meid toideti ikka päris korralikult, siis ei saa jah Kreekast rääkides mööduda toiduteemast. Kui aus öelda, pole ma kunagi paremaid kooke ja torte saanud kui sel seminaril Ateenas. Ilmselt sõin ma nii palju torti kui oma pika eluaja jooksul kokku. Mõtlesin, et ajan sellega oma seedimise lõplikult hulluks, aga midagi halba ei juhtunud. Sest söömine oli regulaarne ja kui võtta kogu menüüd tervikuna, ka tervislik. Mõned punnid avastasin kõhu pealt, aga see ilmselt sellest tordisöömisest.

Kuigi olin Ateenas esimest korda, ei jõudnud Akropolisele, kuigi olin kindel, et enne ma pealinnast ei lahku, kui seal käidud. Seminari ametlik ekskursioon oli Arheoloogiamuuseumisse. Aga Akropolis jäi külastamata, sest aega jäi väheks. Nüüd on põhjust Ateenasse tagasi minna ja veeta päev jumalate külakostil ja süüa lõunat.

Pean ütlema, et Ateena ei jätnud mulle erilist muljet. Kõige huvitavam asi on vast see, et linn näeb kaugelt välja hoopis teistsugune – valge ja kandiline. Aga seda ütlen mina, kes ma veetsin seal vaevalt viis päeva ja enamik ajast mänge mängides. Samuti pidavat Ateena olema üks saastatumaid linnu maailmas, sest asub mägede vahel. Mis kõik suvel palavaga seal toimuda võib!

Kokkuvõttes olid need viis päeva hästi tegevusrohked ja kõik 44 vabatahlikku kasvasid omamoodi kokku. Hüvastijätt oli kurb, kuid kindel, et kõik külastavad kõiki kunagi ikka. Minu töörühma kuulusid lisaks mulle veel austrialane, hispaanlane, slovakk ja itaallane (kes on täpne ja aeglase jutuga.

Oli väga tore, kuid kindel on, et see sama seltskond ei kohtu ühiselt enam iialgi. Ainult need viis päeva.

17.märts. Esimesed sammud antiikmaailma

Esmaspäeval võtsime nõuks külastada Antiik-Corinthost. Tegime esimese sammu antiikmaailma. Kõik need koolitunnid, mis said pühendatud antiik-kreeka ajaloole, tuli nüüd meelde tuletada. Akropolis, dooria sammas, ioonia sammas ja korintose sammas (sic!). Kuna Corinthos oli jõukas kant, ei tahetud leppida lihtsate sammastega, vaid millegi enamaga. Ega tolleaegsest linnast suurt järel polnud, aga see arusaamine, et see ongi see, mida koolis õpitud, on väärt kogemist. Kuna meid saatis teekonnal lisaks Ernestile ka üks noortekeskuse asjaajajatest (jälle Dimitris - Kreekas on peaaegu kõik kas Dimitrised või Kostased :), saime rohkem teada ka Kreeka mütoloogiast.

Unustasin mainimata, et kel ISIC kaart, pääseb muuseumialale tasuta. Teised maksavad pileti eest 8 eurot.

See oli esimene tutvus antiigimaailmaga. Võib öelda, et tol ajal ei jäädud tänapäeva mekadele eriti palju alla.Lisaks lõunatasime ühes restoranis, tellisime souvlakit (meie keeli šašlõkk) ja lasime hea maitsta. Ahh, Kreeka!

Ohh, Kreeka, kui kallis kõik on! Corinthose noortekeskus avatakse igapäevaselt kell 15.00. Kuna jäin küüti Kryonerisse ootama, jäin sinna kohale. Rahvast tuli, tuli. Vanad ja noored. Kui kellelgi on ettekujutus noortekeskusest Eestis, siis näitab see täpselt ära, milline Corinthose noortekeskus ei ole. Samas tõele au andes oleks Eestisse just selliseid kohti vaja: baar, lauad, arvutid, lauamängud, lava. Võib juua õlut ja kangematki. Päris noored, kes kohta külastavad, tegelevad workshoppides, vanemad inimesed istuvad baarileti taga ja veedavad nii aega. See on üks kummaline koht, milles on ühendatud pubi ja noortekeskus.

Jaa, kui sulle öeldakse, et Kryonerisse hakatakse sõitma ca 21.30, tähendab see umbes kell 23.00. Nii et, hakuna matata!

Kodus tuli hakata jälle asju pakkima, sest teisipäeval ootas ees reis Ateenasse EVS-ide "on arrival" seminarile.

16. märts. Lost.

Reedel kasutasin juhust ja läksin Corinthosesse, 25 km Kryonerist, lähim suur linn. Tänapäeval on kaks Corinthost, üks praegune linn ja ca 7 km kaugusel antiikne Corinthos, mis omal ajal oli strateegiliselt tähtis kaubalinn. Seal kaljudel asub vana kindlus, lisaks Apollo ja Aphrodite templid, millest pole palju alles. Hetkel pole sinna üles jõudnud minna. Corinthosest ostsin supermarketist neli kotitäit süüa. Ei, ma ei ole suur kilekotitarbija, aga seal poes panid müüjad ise kõik kottidesse ära, s.t seal veel loodussäästliku majandamist ei tunta. Ühes marketis müüjad isegi suitsetasid, teatavasti on suitsetamine Kreekasväga in .

Hetkel elame Kryoneris (tõlkes „külmad veed”) noortekeskuse villas kolmekesi, mina ja kaks sakslast, siin Leonardo da Vinci projekti raames. Eile, s.t laupäeval olime külla kutsutud ühte teise noortekeskusesse Kiatost edasi Krinesi külla. Kiatosse saime autoga, sest Panos, noortekeskuste eestvedaja, elab Kryoneris ja läks tol päeval Kiatosse poodlema. Krineses töötavad ka vabatahlikud nii siit kui sealtpoolt Euroopat. Ära minnes plaanisime kõndida kuni Kiatoni, võib-olla mingi 3 km ja siis koju hääletada. Kreekas pidavat see lihtne olema, kuigi on keelatud. No aga kui sa ei hääleta, ei ole sa õige vabatahtlik :)

Aga poolel teel Kiatosse otsustasid sakslased shortcuti kasuks, ehk jalutada üle mägede koju tagasi!? Kuna ma ei tahtnud eralduda, läksin kaasa ja algselt polnudki midagi eriti pabistada, et vaatame, kuhu välja jõuame. Üle Kreeka mägede. Need on liivakaljud vähese taimestiku ja talurahva viinamarjaistandustega in the middle of nowhere. Marssisime mägiteedel üles ja alla, isegi kohati naturaalselt ronides, kus teed ei läinud. Ekslemist oli päris palju, ikkagi ligi 20 km koju tagasi. Kuni päike säras polnud muret. Päike aga ei sära ka Kreekas lõputult ning minu optimismus jõuda kuhugi enne loojangut jäigi ainult unistuseks. Varsti oli täitsa pime ja meie ikka veel keset mägesid ja orge ning ei tea, kus. Nojah Philipp lohutas, et Kryoneri asub selle mäe taga seal kauguses. Appi! Mul oli tõsine hirm jääda ööseks mägedesse. Eesmärk oli leida tee mäetippu. Aga leidsime ja viimaks jõudsime ka naaberkülla, kus istusime tavernasse maha ja olime õnnelikud. Mägedes oli sama tunne, mis meestel Peipsi pääl, kui lõpuks kõlas „Maa, kurat!” või midagi sellist. Vaat selline kergendustunne oli!
Tavernas võtsime ette tõsise pidusöögi. Teel koju sattus ränduritele peale Philippi sõber Dimitris ja „viskas” meid autokasti. Sõitisme nagu lahtises autos koduvärava ette.
Aga kroonlühtri asemel jäi isegi küünal süütamata.

Pühapäeval käisime kohalikus tavernas ka. Kreekas on kombeks tuua kõige kõrvale ka veeklaas. Minu küsimuse peale vastati, et küll ma suvel seda mõistma hakkan. Saate aru?
Ja leiba tuuakse ka põhimõtteliselt tasuta, see kuulub küll teeninduse sisse, aga arves kajastub see jootrahana. Kui tuuakse leib, see tähendab, et jootraha on millegagi arves ikka kaetud ka. Noja fetat süüakse siin, mis mulle kahjuks üldse ei maitse. No aga siis jääb raha millekski muuks. Üldse saan raha kokku 195 eurot kuus. Õnneks ei tule kulutada veele, mis meil on siin joodav, ja ka mitte sigarettidele, sest ma ei suitseta. See-eest kulub raha transpordile ja külapoe veidi kallimatele hindadele.

Põnev on siin ja ka see, eriti põhjamaalasele, et siin kasvavad õunte asemel apelsinid ja sidrunid. Korjan puu alt mitte õunu, vaid apelsine. Küll pole mul veel kogemust sellest, kas kohalikud puuviljad kuidagi paremini või teisiti maitsevad. Aga ehk pole hooaeg veel käes. Siin ju kevad, osa puid veel raaguski.

Ei vett ega elektrit

Lisaks villale on org-i kasutuses külalistemaja või hotell või hostel. Sinna võib kutsuda külalisi, 25 euro eest per nägu. Väga super koht! Kamin ja ilusad toad ja hall. Sinna meid kupatati esimesel õhtul, sest Kryoneris käisid hetkel torutööd ja villas polnud vett. Hommikul oli koosolek, et arutada meie olemist Kreekas. Kui miiting pidi algama kl 10, siis algas ta muidugi hiljem, sest Kreekas käib asi aeglaselt. Midagi sellist kui Hispaanias see manana-asi. Kõik hilinevad. Siin käib vahel ka üks noormees Lätist, kes pärast kunagist vabatahtliku tööd Kryoneris asus Kreekasse elama. Tema sõnul ei tunne kreeklased stressi, kõik voolab kuidagi iseenesest.
Esimesel päeval käisime lisaks poodidele ka matkarajaga tutvumas. Ilus ojake orus, sinkadi-vonkadi. Ja nii puhas vesi, et annab juua. Meid saatis üks Saksa vabatahtlik, kes viie kuu jooksul oli meie arvates kogu kreeka keele ära õppinud. Kuna meie teame seni vaid mõnda sõna, rääkis tema müüjatega ilmaasju kokku. Viis kuud! Kas pole paljutõotav? J Muidugi see oja oli joogikõlbulik, sest pärines mägedest, aga kuna hiljuti oli sealt koeralaip leitud, me igaks juhuks ei joonud. Selge vesi oli küll muidu.

Kõik tervitavad sind tänaval, päris naljakas. Me ka siis üritasime viisakust üles näideta nende jasaside ja jasudega (s. t igatmoodi teretamised kreeka keeles).

Kreekas ei tohtivat näitkes WC paberit potist alla lobistada, et ära ei ummistuks. Hea, et saime kohe teada. Aga alustades selle kirjatüki kirjutamist, juba järgmise päeva õhtul, kadus järsku elekter. Kogu küla kottpime. Nii umbes tund aega, siis tuli tagasi. Eks mingi rike oli. Rääkisin just isaga msn-is juttu, kui internet ära kadus. Tegelikult on siin internet väga kiire, lihtsalt see elekter vedas alt.
Hetkel oleme villas neljakesi, mina ja Maris ühes toas, sakslane Antje ja riiamees Ernest ülakorrusel.

Kuigi Kreekas on juba meie moodi maikuu, on majades endiselt külmus, nii et on ka sellist külmatunnet päris palju. Aga toas on radikad õnneks, keerame need peale ja hetkel istun selg vastu radikat. On soe. Nagu Eestis.

12.märts 2008. Tallinn-Praha-Ateena-Corinthos-Kryoneri ehk lugu sellest, kuidas saabusin Euroopa vabatahtliku teenistujana Hellasesse

Ateenasse sõites ei olnud meil teel minigsuguseid ebameeldivusi, ei kottide kadumist ega mahajäämist. Veel mõnusam oli see, et Chech Airlines pakub endiselt toidupoolist, mis oli muidugi meeldiv üllatus.
Millised on eesootavad kuus kuud EVSi vabatahtlikuna Kreekas Kryoneri külas, 700 meetrit ülalpool merepinda? Eks näis. Kuna reisikirjeldus oli meil varem täpselt teada, ei tekkinud kohalejõudmisega mingeid probleeme. Mina, kes ma varem Kreekas, veel vähem lõunamaal käinud ei ole, vaatasin suu ammuli (päriselt oli vist ka suu ammuli) neid palmipuid majade aias. Need samad, mis meil kodudes poti sees kasvavad, aga sada korda suuremad. Täitsa ime kohe! Ja ilm oli selline nagu meil ehk maikuus. Kuigi kahetseda ei tulnud, et kodunt tulles kõige raskemad asjad – kampsun ja jakk, selga said. No muidugi, siis nagu turistile kohane, tuli hakata mägesid pildistama. Vaesed kreeklased, ise nad vist eriti aru ei saa, kui ilusad need mäed on. Nendel kannatab ju selle all kogu põllumajandus, lennuki aknastki oli näha, kui punased ja liivased mullad neil on.

Corinthos, linn, kuhu suundusime, olevat kunagi olnud tähtis asula. Vana nö antiikne Corinthos, asub aga linnast praegu väljas. Corinthoses elab ligi 40000 inimest, sealne noortekeskus asub vahetult mere kaldal. Vähe sellest, paljud selles tegutsevad vabatahtlikud elavad korterites, millest üks on merekaldale lähemal kui 15 meetrit. Pime oli, päris täpselt silm ei seletanud. Sellest noortekeskusest saab minu teekaaslase Marise tulevane töökoht.
Aga saabumise õhtul istusime me mõlemad suitsuvinest paksus noortekeskuses baaripuki otsas ja ootasime, et keegi meiega tegeleks. Kreekas on EL riikide seas kõige rohkem suitsetajaid, seda oli näha ka noortekeskuses, kus sigaret sigareti järel nii noored kui vanad tossutasid.

Kreeka on kallis maa. Näiteks kinopilet Corinthoses maksab 10 eurot. Absurd! Hinnad olevat kalliks läinud hetkest, kui tuli Euroraha.

Õhtul jõudsime Kryonerisse. Teel külla läbisime mitu küla, mis kokku moodustavad nagu ühe linna, sest ühest külast teise jõudmise tunneb ära vaid siltide järgi. Kui neid tähele ei pane, tundub, et tegu on lihtsalt ühe linna peatänavaga.

Kõige kiftim (mitte arvestada saksakeeselt tõlget sõnale) oli tee Kiato linnast ülesse Kryoserisse. Sinka-vonka. Üleval avanes suurepärane vaade Corinthosele. Minu hinnangul polnud sellist imet näha ka Viini linna kõrgelt vaadates.

Kryoneri, väike küla, 1000 inimest ja ...mm..üks, kaks, kolm, neli, viis poodi, kui ma nüüd ei eksi. Eks hommikul sai kohe kõik selgeks tehtud. Küla on mäe peal ja selline tunne, et sealsel elanikkonnal on ehk juba jalalabade ehitus teine kui meil, sest tuleb neil ju igapäevaselt mäest üles ja alla kõndida. Meie elukoht, valge villa, armas majake kolme toaga, lisaks noortekeskus. Arvutid ja internet. Hetkel naudin wifi võimalusi. E-Kreeka, pole midagi öelda. Külas, kus 1997. aastal kuuldi esimest korda selisest ilmaimest kui „näitus”, - inimesed tulevad pilte vaatama, mis seintele üles riputet ja nende kohta midagi arvama- on täna olemas wifi, aga seda tänu noorteorganistatsioonile Filoxenia, kelle peakorter siin Kryoneris asub.