Santorini

Suvitamas

Kuna minu vaat` et ainukeseks ülesandeks Krioneris on jäänud kord nädalas muru niita (muru kasvab, sest öösel töötab kastmisseade), siis sai rohkem ringi käia. Kiire ülevaade minu kolmepäevasest telkimisest Kaiafas - poolsaare lääneosa lõpmatult pikal liivarannal. Jälle :D

Esiteks kasvasid seal liiva peal kummalised ja ilusad valged lilled. Kraapisin kuivad lehed ka alt ära, et ilusam oleks.

Kuna raudtee on sealsamas, võib sellel kõndides kohata koledaid asju. Nt see kilpkonn oli ilmselt rongi alla jäänud. Eespool oli ka veel üks jänes, aga seda ma ei pildistanud.
Õnneks mitte kõik kilpkonnad ei jäänud Kaiafas rongi alla. Nimelt ühel varahommikul ranna peal väikest viisi sportides (loe: kõndides), nägin palju-palju väikseid kilpkonnasid merre vudimas. Jooksin fotokat tooma ning ajasin nende jälgi, et kust tulevad. Avastasin liivaaluse pesa, kus asus ilmselt merikilpkonna pesa. Liiva peal oli väike lohk. Üks neist väikestest oli aga otsa leidnud, ei tea, kuidas. Tõmbasin ta lohust liiva seest välja. Peagi aga hakkas lohk "keema" ja järgmised kaks ronisid välja. Need saingi pildile, kuidas mere poole künnavad. Minna oli ligi 20 meetrit. Õnneks oli varahommik. Muidu jääksid veel ATV-de alla.



Selline rand oli siis. Eelmine kord oli vesi soojem, aga seekord oli ilm veel palavam.

Veel õnnestus käia väävlivannis. Tervislik. Thermal Spring of Kaiafa. Enne vetteminekut mõõtis arst kenasti vererõhku. Minul ääretult madal nagu alati. Vees või passida 20 minutit. Vastiku haisuga vesi natuke, aga mõnus. Minu kaaslased basseinis olid kõik umbes 75+ aastased, nii et oli lahe. Unustasin oma sõrmuse sõrme ja seega tõmbus see mustaks. Pärast sain hambapastaga puhtaks. Aga valgelt liivalt tormasin ülejärgmisel päeval juba Santorini musta liivaga rannale.

Meteora

Meteora asub - nii imelik kui see ka ei ole - pealtnäha keset üsna mõttetut Kreekamaad - vähene asustus ja tööstus. Loomulikult on selles muljes süüdi ka augustikuu, kus kõik roheline on kõrbenud ja kuivanud. Ja siis see Meteora kerkib nagu ei-tea-kust. See, kuidas ta kaugusest järjest lähemale tuleb ning suuremaks muutub, on vaatamist väärt. Läksime sinna kolmekesi, sama kamp, mis Delfis - mina, Maris ja Gianis. Viimase Corollaga. Tee oli väga pikk ja palav. Korinthosest on ligi 450 km. Mina aga mängisin natuke ka ulakat, sest ei öelnud Panosele ega Athinale sõnagi, et kaheks päevaks ära sõidan ja veel nii kaugele. Arvasin, et kui teatan, et lähen reisile, annavad nad mulle äkki mingeid töid teha. Niisiis ei kõssanudki. Et kui mind vaja, eks nad siis helistavad.

Jõudsime Meteorasse ligi 5 ja poole tunniga. Öömaja leidsime esimesest kämpast Kastrakis, mis asub otse kaljude all. Kunagi ammustel aegadel laiunud nende kaljude vahel ürgmeri, sellest siis need kaljudki sellised.

Gianise näost oli näha, et tema oleks eelistanud mingit hotellituba, aga kuna kämpingu vagunelamu käest küsiti 10 euri nägu, olime väga rahul. Sest raha polnud meil kellelgi eriti palju. Selle hinna sees oli loomulikult ka dušš ja, mis meile väga meeldis, ka basseinikülastus. Sest oli piinavalt palav.

Otsustasime esimene päev asulates ringi vaadata ja teisel päeval kloostritesse ronida.

Kalambakas käisime söömas ja suveniire passimas. Midagi huvitavat ei olnud. Paljud asjad olid suunatud poolakatele, keda seal näis kõige rohkem olevat. Aga kelle jaoks see kasuka-väljanäitus mõeldud oli, jäigi arusaamatuks

Hommikul olime meie Marisega valmis seiklustele vastu astuma. Gianis, nagu kreekalsele kombeks tahtis ikka natuke kauem ärgata, kohvitada ja siis millalgi päeva peale teele asuda. Tegin talle selgeks, et me pole puhkusel, vaid tutvumas Meteoraga, milleks oli aega kella 17.00, pärast mida enamik kirikuid-kloostreid suletakse. Sai aru. Aga kohvitamine ikka ka oli.

Mõnes mõttes oli hea, et oli auto. Sai kiiesti edasi ja palavaga oleks raske marssida, sest vahemaad olid pikad. Samas jäi meil nägemata seljakotituristile mõeldud matkarajad kaljude vahel. Aga ok. Kõik põhikohad käisime läbi, enamikule sai autoga ka päris ligi. Kui kaljud jätsid väga sügava mulje, siis nendele ehitatud pühamud mitte eriti. Olen juba varem tähele pannud, et kreeklane ei oska eriti muuseumeid korraldada. Midagi eksponeeritud ei olnud ja nõnda need kirikud tundusid üsna igavatena. Kui oled tavaline turist, siis ainult vanadest säilinud dokumentidest ei piisa. Tahaks ikka teada, kuidas siia üles neid hooneid ehitati, mis siin tehti, kuidas elati. Midagi sellist teada ei saa. Aga vaated ümbrusele on kõike seda väärt, et Meteorat külastada.

Igas kloostris oli naistele nõue, et mitte šortsides ja mitte paljaste õlgadega. Minul oli seelik seljas, Maris pidi omale mingid naljakad ürbid selga ajama. Ja nii nõme...kreeklased said igale poole tasuta sisse, välismaalastelt rööviti iga külastuse eest 2 euri. Tegelikult arusaadav. Rahvamass Meteoral on ikka rohkem kui suur. Ühe korra üritasin ka kreeklast mängida, aga nunn, kes istus piletiputkas nägi ilmselt mind läbi ja pidin ka mina maksma. Äkki ma ütlsein grammatiliselt midagi jube-valesti. Ei tea.

Igale poole me ei läinudki, sest lõpuks tundusid kõik kloostrid ühesugused ja inimesi oli mee-le-tult.

Tagasiteel ei olnud enam nii palav, aga väsimus kallal see-eest. Jõudsin Krionerisse hilja öösel.
Panos ei olnud mulle kordagi helistanud. Õnneks. Järelikult mind ei otsitud. Aga rõdule minnes tabas mind Panos ja riiidles, miks ma enam vastuvõtva org-ga ei suhtle. Et miks ma ei teatanud, et ära lähen, et järgmine kord lõikab pea maha. Tundsin ennast süüdi, sest olingi ju. Aga kamoon, miks ta siis ei helistanud! Siis läksin muru niitma.

Ok, ma nüüd kirjutan edasi, mis juhtus...

Nii, olen Meteorast tagasi (mitte Meteoora vaid Meteeora on hääldus :)

Aga praegu olen veel Olymposel. Jah alustasime ronimist Skala tippu. Täitsa ok ronimine, olime sõna otseses mõttes pilvedes. Öine külm ja ebamugav magamine hakkas mõnda nii palju segama, et otsustasid tagasi minna ilma tippu jõudmata. Sellisel kõrgusel võiks arvata, et on juba jahe, aga polnudki. Tuul oli külm aga rühmamine tekitas jälle palavust ja kõige viletsam ei olnud. Kõndisime mäeveerul, kust alla kukkuda küll ei tahaks. Aga see ei olnud siiski nii õudne, sest mina, kes ma kardan kõrgust, sain sellega hakkama. Mäetipust nägi ka seda kõrgeimat, meist kaks hakkasid sinna ka ronima, aga hiljem selgus, et niisama ilma tööriistadeta sinna eriti ikka ei roni, ja tulid tagasi. Aga tipus oli lahe, minu jaoks esimene nii kärge mäetipp. Ronimine oli seda väärt. Muide allatulemine oli üllatavalt veel vastikum kui ronimine. Baaslaagris tagasi, alustasin esimesena allaminemist autode juurde, sest ma ei kannata jokutamist (jokutamise tõttu jäime ka pärast heast rongist maha). Oo, see oli õudne! Allaminemine. Fuuhh! Nii raske, selline tunne, et kohe need jalad tulevalt alt ära ja ma kukun pikali. Aga imekombel sain alla. Järgmisel päeval olin nagu vanamutt, kes valutavate jalgadega ringi komberdab.
Aga kuna jäime oma õigest rongist Ateenasse maha, oli probleem tagasijõudmisega. Mina olin kindel, et tahan samal päeval koju jõuda, ei taha veel ühte ööd võõras kohas veeta. Siiski läks ronge veel ja Ateenas olime kella 22.30 paiku. Aga edasi pealinnast ei läinud enam midagi. Õnneks siiski oli viimane Proastiakosi rong ca 45 minutit hiljaks jäänud ja me saime sellega koju. Aga jalad, jah, olid pärast nii haiged. Meeldis reis, aga rohkem ei tahaks. Uhke tunne, et ära tegin, aga mingit mägironimise pisikut ei saanud.

Kahe päeva pärast sain puhkusele. Või "puhkusele". Sest ega ma ju enne Olympost palju tööd teinudgi. Olin ju villas üksi ja sai mingei väikseid asju tehtud. Nüüd aga tuli minu ametlik puhkus. Põhjuseks see, et sõbrad Eestist, külla sõitsid. Mitte küll mulle konkreetselt, aga Kreekale. Sai nii sätitud, et saame koos puhkust veeta. Esimene päev Ateenas ja edasi Tolos Napflio külje all. Tore oli eestlasi näha. Hotell oli meil päris kesklinnas Omonia väljakul. Käisime Acropolisel (olin kindel, et ei lähe teistega kaasa, sest olin seal varem juba käinud ja ma ei talu palavust), olgugi, et oli palav, jäin ellu. Ja ei kahetse, et teist korda käisin.

Edasi bussiga Nafpliosse ja sealt edasi Tolosse. Tolo on kuurortlinn, kuhu mõni aeg tagasi ka Eesti turiste toodi. Sel suvel enam mitte, sest lennupiletid olid liiga kalliks väänatud. Muidugi kohalikud turismitöötajad teadsid, et eestlsed seal käisid ja kes neid reise korraldas. Eestlased olid üldse sela igal pool oodatud, tundus :)

Minu kaaslastel oli väga vahva apartement pärist ranna lähistel. Sisustuse hulgast leidis cd-plaate, frappetegemise masina, mängukaardid ja raaamtuid. Need eelviimased osutusid väga asjalikuks, sest nii mõnigi kord sai Bismarci taotud ning kaardimängus edasi arenedes ka Tuhandet. Oot....kuidas see nüüd oligi...

Minu hotell asus nende lähistel ja olin sellega väga rahul. Pakuti ka hommikusööki. Tolo ise on kena kohake, turiste täis, aga erilist möölu ei saanud. Minu puhkusekaaslased ei tuvastanud ka ühteki rokipubi, kuhu neil igal soojamaareisi ajal asja. Leppisime teiste kohtadega.
Kogu nädal möödus tegevuste täha all. Käisime Naupflios, ronisime Palmidi kindlusse, mille 999 trepiastet pärast Olympost oli muki kaka. Kindlus polnudgi eriti midagi suurepärast, suur ja lai lahmakas, all oli näha linna väike ja ainuke rannake, kus inimesed see ujusid nagu meritähed. Ise sai seal ka supeldud. Väike ta oli, aga ilus vesi ja soe. Oli ka krabisid :)
Linn ise on võrreldes teiste Kreeka linnadega ikka kaunis. Olemas ka vanalinn, kus väiksed turistipoekesed. Päeva ajal olid mõned ka lahti, aga ikka suhtliselt inimtühi ja vaikne näis kõik. Kõik turistid olid mereäärsetes tavernades varjul ja toidu järel.

Sai veel käidud Mükeenes, sinna on Naupliost hea bussiühendus, mis toob ja viib. Sealses muuseumis jäi mul esimene kord käimata, sest kuulsin, et pidi igav olema. Kreeka muuseumid ongi üldjoontes turistidele igavad, ainult potikillud jämedalt öeldes. Aga see Mükeene muuseum mulle meeldis, viitsisin ka potikilde vaadata ja oli natuke väljakaevamiste ajalugu.

Tolo rannas sai ka ikka peesitatud. Oli liiv ja tore rand. Minu sõbrad on väga sportlik perekond, kohe oli vaja ka kanuu laenutada ja siis pidin ma ka näitama, et oskan sellega toimetada. Esimest korda :) Lisaks sai natuke jalgsi õmbruskonnas ringi vaadatud, saatjaks Kreeka juulikuupäike. Laenutasime jalgrattad (olid head rattad) ja sõitsime kaugemalegi. Mina osutusin teiste kõrval ikka kehvaks ratturiks. Väike mäkketõus võttis mu uimaseks ja rattalt maha. Aga nägime palja ning avastasime veel teisi toredaid randu.

Korra tabasime end ka sündmuselt, kus keegi meestarahvas valas kausiga liivale mingi õudse eluka, mille oli Tolo mererannast kinni püüdnud. Oli ussimoodi, jalgadega roosa elajas, ehk 40 cm pikk. Saksa turistid kohe kisama, et tapke see ära, see on süvamereloom, kes lainetega kaldale sattunud ja et see on mürgine ja puudutamise korral satub inimene hospitali. Mina tahtsin teda aga päästa ja merre kaugemale inimestest ära viia. Saksa pruunikskõrbenud vanamutt seletama, et ikka mürgine ja et ka ma siis mügimadu ka ära ei tapaks!? Loll vanamutt oli!!! Aga kahjuks võttis selle tädi mees elaja kaussi ja viis eemale põõsastesse, kuhu see ilmselt siis ka ära suri. Minule jäi hinge okas.

Ja siis sai ka head paremat toitu maitsta. Ühes väikses kohakeses, kuhu olime ratastega saabunud, võtsime lõunat, mis oli nii suur, et võttis õhku ahmima. Ma polnud kunagi näinud nii suurt kogust Kreeka salatit ja nii rammusat fetajuustu tükki sellel. Aga hind oli selline, nagu igal pool. Ütlesin, et VAU! Meile kõigile meeldis. Kreeka köök. Vahemärkusena lisan, et mul on saanud kreeka köögist aga korralik siiber. Ma ei suuda süüa enam ei tzatzikit, pitat ega lukuumit.

Ja käisime ka kruiisil Tolo - Hydra - Spetses - Tolo. Maksis kokku 32 euri ja kestis ühe päeva. Hydra saar on kuulus autovabaduse ja Leonhard Coheni järgi, kes seal pesitseb. Teda me ei näinud, aga küll autosid. Kohe sadamas. Aga ilmselt meil "vedas", sest oli prügiauto, mis vahel saarel ikka toimetab. Hydra saarel randa kui sellist pole. Naljakas, et kohalikud võtavad ette laevareisi naabersaarele Spetsesele, et ujumas käia. Saab küll ka Hydral ujuda ja päris kiftis kohas. Kaljude peale on rajatud "rand" ja vette saab mööda redeleid :):):)

Saared olid toredad, tüüpilised Kreeka postkaardid - valge ja sinine.

Siis sai puhkus otsa, oli vääää-gaaa tore aeg!

Puhkus sai ka otsa sõna otseses mõttes, sest mõni päev pärast kojusaabumist oodati mind Ecocitizensi nädalasele seminarile Krioneris kui abiline. Köögitoimkonnas olemine pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga kuna olin päris kaua aega "töötu", pidin sellega leppima. No ega see midagi hullu polnudki, ainult vara tuli tõusta, et hommikusöögiks asjad ette valmistada. Ja tegelikult ei olnud midagi halba, sest sain koos seminarilistega süüa ja ringi reisida.

Tegemist oli üle-euroopalise keskkonnateemalise noorteüritusega - loengud, ekskursioonid ja teemaõhtud. Osales ka kaks inimest Eestist, lisaks mitmeid EVS-e üle ilma, sh üks Hollandi tüdruk, kes oli vabatahtlik siin Krioneris neli aastat tagasi.

Oli kibe tööaeg, alates hommikul 8.30-st kuni õhtul kella 01-ni välja umbes. Aga nägi palju toredaid inimesi. Minu vastu oli ka huvi suur, sest esindasin nö Krioneri vabatahtlikke ning tegin neile väikese tuuri alla matkarajale. Lisaks sai veel kord Delphis käia, seekord üle Korinthose lahe laevukesega. Muide, ekskursiooni ülesanne oli külastada ühte asulat, kes võitleb kavandavate tehaste vastu Korinthose lahes. Jube küll, mis saama hakkab, kui tõepoolest veeb tehased sinna rajatakse: laht sureb, sest temperatuur selles tõuseb ja täitub saastaga. Aga valitsus tahab Kreekast teha nr 1 energiatootja maa lõunapiirkonnas. Ja Kreekas pole ka keskkonnaministeeriumit ega midagi, mis suudaks ja saaks takistada selliseid hulle ärimeeste plaane.

No ja mina sattusin jälle kaamera ette, et a la ütle paar sõna, mis teete ja kes olete. Ühesõnaga Panos lükkas mind koos kahe teise kreekaoskajaga ajakirjaniku ette "lobisema".
Lisaks kohtusime Korinthose linnapeaga, ei midagi erilist, kõik me nokkisime enam-vähem. Poliitikute mittemidagiütlevat juttu on raske taluda, vastupidiselt külainimestele, kes tõeliselt õigluse ja puhta elukeskkonna eest lärmi löövad.

Aga käisime ka Kiatos ööpimeduses ujumas, sest nagu ikka, venis programm pikale, et varaõhtune rannamelu ööle edasi kandus.

Muidu oli hästi vahva aeg, muidugi lõpus ikka mõni jälle tönnis, et kõik sai läbi. Minu jaoks aga läks töö edasi, sest Maris saabus Krionerisse, et alustada lasteaia maalimist.

Kogu selle nädala, mil lasteaias toimetasime, oli tuuline ilm. Meil vedas, et sein, mida värvisime, asus hommikupoole ja lõunaajal varjus, nii et vahel oli ka jahedust tunda, koguni külma. Üldse selleaastane suvi, nagu kohalikud räägivad, on palju normaalsem olnud, kui eelmised. Pole nii palav. No palav on, aga mitte tapvalt. Töötasime kuni reedeni, mil saime asja valmis. Maris ei jäänud eriti rahule, et liiga kirju või nii. Mulle aga meeldis. Külaelanikud, kes meist mööda oma põldudele sõitsid, jäid ka vahel seisma ja küsisid, mida teeme.

Pärast maalingu valmimist sõitsime Kointhosesse Hana (EVS Slovakkia) kontserdile ja Anitška (EVS Tšehhi) sünnipäevale. Anitška on tänaseks, kui seda juttu räägin, juba Kreekast lahkunud. Sõitis Istanbuli ja pärast Prahasse ehk koju tagasi. Hana seevastu lahkub meiega samal ajal, kuid olla kuulda, et tuleb tagasi. Mida paljud vabatathlikud ka varem teinud on.

Jälle on olnud mõni aeg ilma tööta. Põllumeestel valmivad viinamarjad ja hetkel käib töö nende kuivatamiseks mõeldud restide ettevalmistamisega. Alates augusti keskelt algab neil aasta kibedaim tööperiood, mis kestab ligi kuu aega. Just rosinaviinamarjadega. Veiniviinamarjad võetkase hiljem ette, sest valmivad hiljem. Aga esimest korda elus nägin ehtsaid viinamarjaistandusi ja tänavu, nagu räägitakse, on hea viinamarjaaasta. Ja seda nägin ma ka oma silmaga.

AGA TÄNA SADAS ESIMEST KORDA ÜLE MÕNE KUU TAAS VIHMA!!! MÜRISTAS, MIS HIRMUS, AGA VIHMALÕHN ON NII HEA!!

Juuli oli kiire kuu, august toob viinamarjad

Jällegi tuleb tõdeda, et pole enam ammu midagi kirjutanud. Ma ei ole veel surnud, aga pole viitsinud. Juulikuu oli päris kiire ka. Juhuse tahtel sai ronitud vere maitsega suus Olymposel, siis oli mul väga vahva nädalane puhkus eestlastega, siis tuli tõsine tööaeg Ecocitizens seminariga ja pärast mida tegin seda, mis oli juba ammu mulle määratud -- maalisime lasteaeda. Nüüd olen paar päeva jälle omakeskis olnud. Sai külastatud viinamarjapõlde. Homme stardime Kreeka ühe suurima ime juurde - Meteorasse. Sama seltskond, mis Delphiski - mina, Maris ja Giannis - kreeklane, kes Ateenast ülevamal pool käinud ei olegi. Nii et uus asi meile kõigile.

Olymposel sai käidud juuli algul. Tšehhi EVS Anitška oli välja sebinud mägedetuuri, füüreriks Larissas elav kreeklane, kes muide EVS-e sinna pidevalt üles viib. Ise on see noormees Olymposel käinud juba aastaid ja praegusel ajal pea iga nädalavahetus. Täitsa hull! See, mis meid ees ootas, oli ju põrgu; aga temale on selline suur ronimine ilmselt meelelahutus. Niisiis.
Et Olymposele saada, tuleb Ateenast rong võtta, mis viib Thessalonikisse. Meie sihtkoht oli 5 tunni kaugusel. Rongi pilet oli 11,9 eur. Oli meid terve kamp, vist 11 inimest, kõik EVS-id meie ümbruskonnast kokku aetud.
Plaan oli vallutada Skala mäetipp, kõrguseks 2866 m. Jääb kõrgeimale tipule Mytikasele ligi 50 meetriga alla. Aga minu jaoks suur asi seegi. Ja üks kord eluski olen tundnud rõõmu, et nii pikka kasvu olen. Nimelt, et sõita matkaraja algusesse, mis on 1 km kõrgusel, oli meil selleks minibuss. Kõik tegelased kupatati sinna bussi hunnikusse. Mina, kes ma pikk olin, sain istuda rahulikult juhi kõrval ja aknast tuult püüda.
Ronimine algas 1 km pealt. Õhtuks pidime jõudma baaslaagrisse 2,1 km kõrgusel. Oh-oh, jube õudne ronimine. Ei tea, kui pikk maa see oli, pakun 6-7 km. Aga seljas meil kõigil ju matkakotid ja mul ka veel telk. Palav, ka üleval mägades, puhh! Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd annan kohe otsad, aga imekombel inimene harjub ja sammub tuimalt edasi mäest üles. Aga vaated olid imelised. Sai vahepeal peatus tehtud ja pildistatud. Õhtu hakul jõudsin laagrisse, olin meie kambast kolmas, kes saabus, läbimärg ja õnnelik. Ees ootas megakarastav duss jääkülma mäestikuveega. Aga midagi polnud teha, pole kunagi varem nii palju higistanud. Ja siis soojad riided selga. Ja siis tellisin spagetid. Oli seal ka korralik toitlustus, varu viiakse üles eeslitega. Magasime telgis neljakesi. Anitška siis tõdes, et ma olen ikka huge. Keegi öösel ei maganud, sest oli üllatavalt külm ja jube kitsas. Kella kuuest hommikul aga olime üleval ja ronimist alustasime tund hiljem. Õnneks ilma telgita seljas.

...

aga ok...

praegu hakkan Meteorasse minema, räägin pärast edasi! :)