Prügi vastu võitlemine

Viimased kaks nädalavahetust on möödunud taas prügi tähe all. Nagu teada, on kreeklased aastaid oma jäätmete ja looduse suhtes ükskõikselt käitunud ning kogu maa üsna prahine. Neil on ju need mäed, mis prügi alla neelavad, nii et inimese silm mäeveerult allavisatud sitta tähelegi ei pane. Lameda maa peal prahti kuidagi ei peida. Õnneks on olemas inimesed ja organisatsioonid, kes selle vastu astuvad ja vastavatele ametivõimudele tegemata töö eest kere peale annavad.

Üle-eelmisel nädalavahetusel said kohalik omavalitsus ja ametnikud korralikult kere peale. Filoxenia koostöös Korinthose Keskkondliku Liikumisega korraldas Krioneris võimsa aktsiooni. Nimelt koguti kokku kõik vabatahtlikud, ka Korinthosest ja Kiatost ning ühe päeva jooksul puhastati kaks suurt prügihunnikut Ellisoni jõe ääres Krioneris ehk siis meie matkarajal. Kümmekond vabatahtlikku Eestist, Itaaliast, Poolast, Slovakkiast, Tšehhist, Prantsusmaalt ja Saksamaalt näitasid kreeklastele kätte, kuidas tuleb jäätmetega käituda. Oh seda häbi ja otsa neile! Noored üle Euroopa, ja enamik tütarlapsi, tulevad kokku ja koristavad NENDE prügi. Piinlik ju!
Koht, kuhu meie grupp suunati, oli täis vana mööblit, rämpsu, lauajuppe ja kaltsu, lisaks ehituspraht. Metsik. Jõest tõime välja vettinud madratseid. Kogu praht toimetati Krioneri küla keskväljakule "väljanäitusele". Kohal käis ka televisioon, et aktsioonist uudis teha.

Meie suutsime ühe päevaga prahile lõpu peale teha, teise grupi objekt oli aga veel hirmsam. Kõikide nägudelt võis lugeda ainult üht - katastroof. Läksime meiegi neile appi ja saime aru, oli küll katastroof. Korjad prügi, selle all juba uued kilekotid rämpsuga, selle all omakorda teised. Lisaks võis kohata ka madu-ussi selle prahi seest. Siiamaani käime meie, Krioneri vabatahlikud seal koristamas. Ilmselt augusti lõpuni.

Minuga tehti veel ka väike intervjuu. No mis intervjuu. Teksti kirjutasime enne mulle valmis ja siis lugesin maha, poole silmaga kaamerasse vahtides, nagu tuleks mul kreeka keel puhtalt.

Tegelikult olid need kaks päeva hästi vahvad. Külalisvabatahtlikud ööbisid hostelis. Õhtul sõime ja käisime tavernas. Me ju tunneme kõik üksteist hästi.

Prügi sai palju keskväljakule. Telemees ikka võttis kõik üles. Samuti tuli idee teha väike performance. Nimelt valisime välja mõned huvitavamad prügiobjektid ja korraldasime näituse. Ise olime külastajad, piletimüüjad ja sissepääs. Sellel ajal kahjuks sai mu fotoka aku tühjaks ja puuduvad performance`ist pildid. Mina olin aktsiooni "ametlik" fotograaf.

Õhtul oli reportaaž teleuudistes. Tekitas paksu verd ametkonna seas.

Teine aktsioon leidis aset eile Asopose jõe ääres, Krionerist kümmekond kilomeetrit alla. Jõgi reostunud tänu inimtegevusele. Manos, vabatatahtlike koordinaator Korinthoses korraldas performance`i. Nimelt ei toimunud seekord suurt provokatsioonilist prügikorjamist, vaid etendati lugu, kui tore on ikka prügi sees piknikku pidada ja kala püüda. Televisioon oli seekord esindatud juba terve meeskonnaga. Uskumatult rämpsus jõgi, ja saad aru! kilpkonnad elavad seal sees!

Muidu elame rahulikult, ikka need infovoldikud ka vajavad toimetamist. Aga oodata on muutusi. Reedel lahkuvad Krionerist sakslased Philip ja Antje, minu kaaslased kaks ja pool kuud. Nendega koos kolmas sakslane Ali, kes hetkel ka villas peatub. Maris saabub juuni algul.

Kolm kuud veel siin Krioneris olla. Plaanis on veel ka Kreekat vallutada, kuigi viimasel ajal polegi enam kaugele saanud. Ülejärgmisel nädalavahetusel on meil Marisega plaan Santorinile minna. Päevade küsimus on, millal esimest korda merre ujuma saab, sest suvi on kätte jõudnud. Kuigi palju reostust, on Korinthose lahe vesi hele-helesinine ja rannajoon pikk-pikk.

Vahepeal oli jälle streik. Bensiinijaamad ei töötanud ja inimestel oli probleeme kütuse muretsemisega. Kreeklased ikka oskavad. Varsti on aprikoosid valmis.

Üle pea!

Kuidagi ei viitsi enam kirjutada. Aga ok. Paar sõna. Eelmine nädal oli töine. Mitte prügikorjamine, vaid infovoldiku toimetamine. Poo-poo! Mina ja Stefania Itaaliast. Meil siin see matkarada, mille tarbeks koostame infolehti. Kogume materjali kokku ja prindime. Tundub lihtne, aga on närvesööv. Panos parandas kolm korda, muutis teksti ja pilte. Vahepeal sai ka natuke liigutet. Koristasime Antjega kohliku amfiteatri prahist. Suvel näikse sinna sündmuseid tulevat. No see amfiteater ehitati alles mõned aastad tagasi, aga on juba praegu viletsas seisukorras. Kreeklased on minetanud oma ehituskunsti oskused.

Nädalavahetusel oli Marisega plaan minna külla ühele vabatahtlikule Belgiast - Davidile, kes toimetab Ateenast veidi edasi Sunioni poole. Aga ta mitte lihtsalt ei toimeta, vaid töötab merikilpkonnadega. Gefala linna lähistel tegutseb eraorganisatsioon, mis tegeleb hätta sattunud merikilpkonnade ravimisega. Enamikul juhul pääsevad need loomad merre tagasi. Probleemiks on inimene, kes merd kuritarvitab, püüab võrguga ja muu jubeda kila-kolaga kala ja ohvriks langevad ka need imeilusad veeloomad. Mõni on konksu alla neelanud, mõnel puudub jäse jne. Sellised kilpkonnad tuuakse leidmise korral sinna baasi ja hoolitsetakse. Enamikul juhul on töötajateks vabatahtlikud üle maailma, korra nädalas käib veterinaar patsientidel silma peal hoidmas. Väga tänuväärne töö.

Ööbisime Davidi vagunelamus, meil vedas, eelmised vabatahtlikud olid just lahkunud ja me saime kõik eraldi voodi. Muud polnud häda, ainult öösel ründasid sääsed. Nägu mul nende poolt rikutet nüüd.
Teisel päeval oli plaan minna Sounioni kuulsat Poseidoni tempilt vaatama. Aga kuna ilm polnud kiita, sõitsime trammiga Ateenasse (ca 12 km - 80 eurosenti). Marisel ja Anitškal küpses idee külastada pealinna kunstisaale, minul avanes võimalus Akropolisel ära käia. Eelmine kord mul see ei õnnestunud. Mis kõige suurem elamus seal oli see, et Ateena tundus ülevalt nii võimatult suur. Poo-poo! No ja lisaks need miljonikodselt ekspluateeritud anktiikhooned. Nike tempel sissepääsu lähistel on võimas, samuti Odeoni teater. Sissepääs oli prii. Seal pisteti mulle pihku ka üks oliivipuu oksake, oli mingi üritus. Aga, appike, ma pole siiamaani seda kotist välja võtnud.

Pärastlõunal sain teistega taas kokku. Tagasiteel hakkas mul pähe jälle see kurat, kes ütleb, et ega seal Proastiakosi rongides pole ju kunagi kontrolli. Et mida sa, hull, ostad sellest piletist! No ma siis kuulasin teda ja jätsingi pileti Ateena-Kiato ostmata. Riskisin. Ja ei tuldudki kontrollima. Jäi 9 eurot järele. Ostan selle eest nüüd maasikaid :) Teen need siis kahvliga puruks (meil pole nuia) ja lisan suhkrut ja söön saiaga ära. Nagu Eestis! είναι καλύτερο!

Ok, nii elame. Eile saabus meile Krionerisse uus vabatahtlik Prantsusmaalt. Küll ainult üheks kuuks. Tütarlaps pandi minu tuppa. Muidu tore, aga inglise keel väga vilets. Lisaks on meil siin jälle vihm. Imelik, kui päike on pilve taga, on külm. Kuigi on maikuu. Ootan suve. Sellel nädalal koostame jälle infomaterjale. Linnud, loomad. Puud, lilled.

See, kas Delphisse pääseme, sõltus sellest, kas saame pühapäeva vabaks ja kas Yiannis ikka tahab meid sinna sõidutada, asub see ju teab mitmesaja kilomeetri kaugusel Krionerist. Kui Kiatost läheks laev üle lahe, oleks tee tunduvalt lühem, aga kuna selline võiamlus puudub, tuleb Delphisse sõita kas Ateena või Patra kaudu.

Õnneks lahenesid hommikul kell pool 9 kõik meie sõltumised ja kõhkluse, kas ikka saame minna, sest Yiannis võttis meile juba telefonikõne, et on kohe Krioneris.



Temaga on väga hea suhelda ja õppida, sest teadupärast on ta monoglott ja kõneleb vaid kreeka keelt. Aga probleemi nagu polnudki. Mina oma puukreekaga sain vist hakkama. Kuigi vahel olin päris hädas seletamisega, see võis Yiannisele tunduda ikka tõelise naiivsusena. Ma pean ju kõik asjad räägitud saama väheste sõnadega, mida oskan. Ja kui te teaksite, et minevikuvorm on oleviku tegusõnadest täiesti erinev! Aga meil Marisega olid kenasti sõnaraamatud kaasas.
Tee peal maitses hea singi- ja juustupirukas. Sõitsime kiiresti nagu kiirteele kohane - 120 km/h ja nautisime ilusat vaadet nii merele kui mäele. Pikk tee viis meid kõigepealt Patrasse ja seal, et ületada laht, sõita üle uhke silla. Sillamakse oli mõnus - 11.20 eur. Aga priima sild oli.


Siis veel poolteist tundi kiiret sõitu, kaasatuna imelistest Mandri-Kreeka vaadetest ja oliivipuusaludest.

Valisime eelnevalt juba minemise kuupäeva valmis, mai esimene pühapäev - siis on tasuta sissepääs. Ja oligi. Külastajate arvu vaadates, eieailmselt neist paljud sellisest võimalusest, sest ootasin märksa suuremat publikut. Aga õnneks oli turiste "normaalselt" ja ilm pilves, polnud probleeme ronimisega.


Kui pärast muuseumis käisime, nägime kunagise pühapaiga tõelist hiilgust ja võimu. Kuhu ikka kreeklastel raha panna oli, sinna ikka valati uhkelt. Kõik need skulptuurid, kuld ja kard, lisaks templid ja hästi säilinud staadion. Asub Delphi Parnassose mäe jalamil. Vaadet saab kirjeldada ainult ülivõrretes.

Kreekas ei saa ka kuidagi ilma tavernakülastuseta. Tagasiteel tegime peatuse Rios ja einestasime ühes neist. Palju süüa ja pärast ägamist.




Delphi nähtud, kreekakeelsed jutud räägitud ning maailmaprobleemid lahendet, saime ohutult ja mugavalt oma armsa villa ette Krioneris. Kui oleks omal käel Delphit vaatama läinud, oleks aega võtnud paar päeva. Meil ei jäänud Yiannisele muud üle öelda kui "aitäh" tema "tipota" ette. (Tipota = a la, et see polnud midagi). Nüüd ikka kavatseme talle mõned õlled teha.

Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei mäletagi enam

Oot, mida see nädal nüüd siis sisaldaski...tundub, nagu oleks nii palju juhtunud, et ei saagi enam aru, mis oli ja mis mitte. Igatahes eelmine esmaspäev oli jätk ülestõusmispühadele ja kõigile vaba. Ikka tuli ka midagi ette võtta. Miljonitest võimalustest valisime Marisega marsruudi Krioneri Sykion - kunagine võimas linnriigi keskus ja mitmete tuntud antiikaja kunstnike ja skulptorite koolkonna asupaik, ja meist kuni 10 km kaugusel. Teadsime seal asuvat antiikset amfiteatrit ja muuseumit. Aga kuna transpordiga siin teadagi keerulised lood, mõtlesime minna jala ja kasutada short cuti mööda väiksemaid teid. Lisaks hoogsale sammule olime kaasa võtnud ka kaardi ja pagariärist anti meile kaasa (tasuta) natuke vanaks läinud "barankasid". Esimene sihtkoht pidi olema Paradisi küla. Nime olevat saanud oma imelise vaate järgi mägedele. Oli ilus küll. Ma unustasin ainult tol korral kaamera maha. Aga ilmselt oli tee meie jaoks veide kahtlane ja pidasime kinni ühe põllumehe auto, et küsida. Masinas olnud mees ja naine ei suutnud ära imestada, et kaks tüdrukut isekeski kõnnivad in the middle of nowhere põldude vahel ja tahavad teatrit vaatama minna. Kreeklastele, kes peamiselt autoga liiguvad, on isegi paar kilomeetrit jala liig mis liig. Pikalt arutades, otsustasime siiski, et pöördume tagasi Krionerisse, sest need teed seal hakkasid ikka liiga kahtlaselt palju hargnema. Meie 1-minuti-giidid "viskasid" meid heameelega auto kasti ja nii sõitsime külla tagasi. Pärat oli ikka hea meel, sest ilm kiskus pilve ja ähvardas vihmaga.

Aga sellegopoolest meelelahutus olemata ei jäänud, sest meie igapäevased Philipi külalised Dimitris ja Yiannis viisid meid driftisõidule. Me küll ei tahtnud neid drifte, aga nad ikka tegid, lahe kui plikad kiljuvad. Drift on siis selline asi, et sõidetakse väikestel ja kurvilistel teedel nagu rallit ja võetakse järsult kurve ette. Aga õnneks muidugi mitte nii suure riski ja kiirusega kui Märtinid ja Mäkinenid. Aga ratas ikka vilises.

Hetkel ma ei mäletagi, mida kahel järgneval päeval tegime, sest neljapäev oli taas vaba. Igatahes võtsid kõik sel nädalal vabalt, isegi bussid ei sõitnud Krioneri ja Kiato vahel. Käisime siis ühte järjekordsetest kirikutest vaatamas ja imelise mäevaate peale ahhetamas. Mõnikord on tunne, et oleme juba kõik mäevaated ära näinud ja miski ei suuda eriti üllatada, aga siiski.

Jah, ja lisaks õppisin ära veinijoomise. Mitte küll päriselt, aga meil siin selleks nüüd oma nipp. Kuna meid ümbritsevad pealmiselt viinamarjakasvatajad, siis vahel ikka külmkappi mõne pudeli saab. Aga meie nipp on siis see, et ajame selle punaveini pliidi peal tuliseks ja lisame kaunis ohtralt suhkrut ja joome klaasid põhjatumaks. Vaat sedasi võin ka mina veini juua, eriti mäletan, kui tegime Marisega kaminasse Volbriöö tähistamiseks tule. Käisime hosteli juurest ka puid "varastamas". Õnneks sattus Panos meile peale ja suunas meid õigesse kohta, kust "ainult eriliste puhkude korral" võib kaminamaterjali võtta. Siis me vedasime villasse kaks kotitäit puid. Kreekas muidu seda Volbrivärki ei tähistata.

Reede hommikul tuli ennast oh! kui vara üles ajada - pool 9. Saime Marisega ülesandeks koguda natuke veel prügi mäeveerult, sest hostelis oli tulemas kahepäevane seminar. Nii me seal hommikul vara küürutasime ja kangutasime. Maris on nüüd viimasel ajal väga tihti Krionerisse pääsenud. Teatavasti talle Korinthoses ei meeldi ja ootab pikisilmi, samas suure lootusega, maabuda lõppeks juuni algul igaveseks Krionerisse. Igaveseks, see siis tähendab, et projekti lõpuni.

Reedel kogunesid hostelisse esimesed seminarilised, teemal bioloogiline taimekasvatus või midagi sellist. Oli üle poolesaja inimese, lektoriks biofarmer Austraaliast. Tegin neile pärast väikse jalutuskäigu matkarajale. Kui see austraallane oma kaabu päha pani, oli selge, et sealt. Nägi välja nagu Crocodile Dundee.

Laupäeval aitasime seminaril toimetada. Mina olin peamiselt köögitoimkonnas. Anti ülesandeks tzatzikit teha. Aga mina kui maailma suurim kokkaja, ei pidanud õnneks ise seda välja mõtlema, mul oli ikka "perenaine" kõrval, jälgis ning õpetas. Siis veel nipet-näpet siin-seal, vahepeal sai ka loengus "nokkida".

Õhtul tehti seminarilistega biokomposti. Meie Antjega olime selleks eelmisel õhtul kaks kotitäit kuivi lehti korjanud. Minu ülesanne oli kogu toiming filmilindile saada. Siis lootsin kangesti, et me ei pea järgmisel päeval seal olema, sest oli nagu plaan valminud minna Yiannise autoga Delphisse. Ja õnneks sai Antje pühapäevaks meie asemele kaubeldud. Niisiis homme sõidame Delphisse.